1808: hispaanlased alustasid ülestõusu prantsuse okupatsiooniväe vastu
Täna 217 aastat tagasi, 2. mail 1808. aastal puhkes Madridis hispaanlaste ülestõus prantsuse anastajate ja keiser Napoleoni vastu, sest Prantsusmaa väed olid märtsikuus okupeerinud linna. Sellest sai alguse Poolsaare sõda ehk Hispaania iseseisvussõda, mis lõppes kuus aastat hiljem Prantsusmaa lüüasaamisega.
Allan Espenberg
Prantsusmaa keiser Napoleon, kes püüdis Pürenee poolsaart oma kontrolli alla saada, viis Prantsuse armee tugevdamiseks Portugalis, millega Prantsusmaa oli sõjaseisukorras, oma väed 1807. aasta lõpus Hispaaniasse. 23. märtsil 1808 sisenes keiserliku kaardiväe salk marssal Joachim Murati juhtimisel Madridi linna.
Märkimisväärse osa Hispaaniast okupeerimine Prantsuse vägede poolt põhjustas kohalike inimeste seas suurt rahulolematust, mis omakorda tekitas kriisi ka kuningakojas. Hispaania tahtejõuetu kuningas Carlos IV loobus võimust ja troonile tõusis tema poeg Fernando VII. Napoleon aga ei tunnustanud uut kuningat ning otsustanud hõivata Hispaania trooni, kutsus Carlos IV ja Fernando VII Prantsusmaale, et väidetavalt arutada nendega trooniküsimust. Seal nad aga vahistati.
Samal ajal levis Madridis kuulujutt, nagu kavatseks Murat Hispaaniast minema viia troonipärija, Fernando VII noorema venna Francisco de Paula. Veel räägiti, et Prantsusmaa keiser kavatseb kukutada Borbónide dünastia ja panna Hispaania troonile oma venna Joseph Bonaparte. Need asjaolud saidki ülestõusu põhjusteks.
Ülestõus suruti julmalt maha
2. mail hakkas rahvamass kogunema Madridi kuningalossi ette. Rahvas tungis hoonesse, et takistada Francisco de Paula röövimist. Murat saatis inimeste vastu grenaderide pataljoni. Suurtükivägi avas rahvahulga pihta tule. Linnas viibinud Hispaania väed jäid vastavalt saadud korraldustele kasarmutesse. Ainus üksus, mis ühines mässulistega, oli Monteleóni kasarmute suurtükiväelased. Mässulisi juhtinud kapteneid Pedro Velardet ja Luis Daoizi peetakse tänaseni ülestõusu kangelasteks. Mõlemad hukkusid prantslaste rünnakute ajal kasarmutele. Ägedad lahingud jätkusid 2. mail ja ööl vastu 3. maid.
Ülestõusu mahasurumisele järgnesid karmid repressioonid. 2. mai õhtul moodustati kindral Emmanuel de Grouchy juhtimisel sõjatribunal, mis mõistis kõik relvastatud isikud surma. Samal päeval välja antud korralduses kirjutas Murat: „Madridi elanikud, olles lasknud end eksiteele viia, tegelesid mässamise ja tapmistega. Valati prantslaste verd. See nõuab kättemaksu. Kõik mässu ajal vahistatud inimesed, kelle juurest leitakse relvi, lastakse maha.“
Kõik avalikud kogunemised keelati ja anti korraldus relvade loovutamiseks Prantsuse võimudele. Ööl vastu 3. maid hukati sadu linlasi.
Prantsuse okupandid lootsid, et kiired ja jõhkrad repressioonid näitavad elanikkonnale, et just nemad on Hispaania peremehed, kuid juhtus vastupidine: ülestõus andis tugeva tõuke vastupanuliikumisele. Uudised Madridi ülestõusust jõudsid 2. mail lähedalasuvasse Móstolesi linna, ajendades sealseid juhte alla kirjutama sõjakuulutusele, milles kutsuti hispaanlasi võitlema okupantide vastu.
Madridi ülestõus raputas kogu riiki ja andis tõuke ülestõusudele teistes piirkondades, mis kasvasid välja sissisõjaks sissetungijate vastu. Selle tulemusel sai Prantsusmaa pikaks ajaks Euroopas endale „teise rinde“: Prantsuse-Hispaania sõda kestis kuus aastat.
2. mai läks Hispaania ajalukku kui Hispaania rahva võitluse algus oma vabaduse ja riikliku iseseisvuse eest. Seda päeva peetakse Madridi piirkonnas pidupäevaks. Monteleóni kasarmute asemel asub praegu Plaza del Dos de Mayo (2. mai väljak). Ümbritsevaid kvartaleid kutsutakse Malasaña linnaosaks, mis sai nime noore tüdruku Manuela Malasaña järgi, kes tapeti ülestõusu mahasurumise ajal. Arhiiviandmetel hukkus Madridi ülestõusus kokku 409 hispaanlast, kuid tegelikult võis hukkunuid olla tuhatkond.
Goya sõjavastased maalid
1808. aasta traagiliste sündmuste pealtnägija, kunstnik Francisco de Goya maalis 1814. aasta kevadsuvel kaks õlimaali, mis said tuntuks nimedega „1808. aasta 2. mai Madridis“ ja „3. mai Madridis“ ning olid pühendatud kuningas Fernando VII naasmisele kodumaale.
Goya sai maalitellimuse valitsuselt 1814. aastal, kui prantslased olid riigist välja kihutatud ja Fernando VII naasnud Hispaaniasse. Valitsuse plaani kohaselt pidi maal jäädvustama kangelaslikke stseene hispaanlaste kuulsusrikkast võitlusest Euroopa türanni vastu. Kunstnik lähenes teemale omal moel, maalides selle kaasaegsete arvates liiga originaalselt. Temalt nõuti kangelaslikke kujusid ja pateetilisi žeste, kuid ta põlgas sõda, mida ta lõuenditel ka kajastas.
Esimesel maalil kujutas kunstnik episoodi, mis leidis aset 2. mai hommikul 1808, kui Hispaania patrioodid ründasid Napoleoni keiserlikus kaardiväes teeninud mamelukke ja traguneid, kes röövisid kuningapaleest troonipärija Francisco de Paula.
Kui esimesel maalil kujutati rõõmsaid hispaanlasi võitu tähistamas, siis järgmisel päeval, ööl vastu 3. maid 1808 hukkasid Napoleoni sõdurid Madridis sadu ülestõusnuid. Just seda on kujutatud teisel lõuendil. Maal pälvis kohe kriitikute põlguse. Goya trampis tegelikult jalge alla kõik traditsioonid, näidates sõjakangelasi tavapärasest vähem eepilises valguses. Ta maalis ka verd, mis oli 19. sajandi maalikunstis väga ebapopulaarne. Tasub ka tähele panna, kuidas maali keskmes olev mees tõstab käed ristil rippuva Jeesuse sarnasesse poosi. Veri, enne mahalaskmist oma elu leinavad mehed ja ülestõstetud kätega keskkuju viitavad sellele, et Goya tahtis sõda kujutada pigem kohutava kui ülla tegevusena. Kogu lugupidamise juures linna vabastamise eest võideldes hukkunud hispaanlaste vastu maalis ta sõja ja selle ohvrid groteskses valguses.
Madridi pommitamise ajal Hispaania kodusõja ajal 1930. aastatel otsustas vabariiklik valitsus Prado muuseumi varad evakueerida. Goya lõuendeid vedanud veoauto sattus avariisse ja mõlemad maalid said tugevalt kannatada. Maalidel olid sisselõikeid ja osa lõuendist läks sootuks kaduma. Pärast taastamist jäeti osa kahjustusi parandamata, et meenutada vaatajatele kodusõda. Alles teisel restaureerimisel 2008. aastal õnnestus maalid täielikult restaureerida.
