Paranormaalne õudus muutub tsirkuseks
Seekord räägin veidike filmist “Kurja kutsumine 4. Viimased riitused“, mis jõudis meie kinodesse eelmisel nädalal.
Margit Adorf
Tegemist on filmide sarjaga, kus peategelasteks on Ed (Patrick Wilson) ja Lorraine Warren (Vera Farmiga). Õudusfilmide seeria on märkimisväärne seetõttu, et siin on kasutatud päris elus toimunud juhtumeid, mida abielupaar Warrenid kunagi lahendamas on käinud. Mängufilmi lõpus saab näha ka arhiivikaadreid päris elus elanud inimestest, nende perekonnafotosid, pilte majadest, kus õudused päriselt toimusid. See justkui peaks õudust lisama, kuid seekord tuleb tunnistada, et film läks sisu poolest lappama ja kui alguses oligi hirmus mõnda aega, siis lõpp libises käest ja mõjus juba pigem naljaka klounaadina. Pöörlev peegel, kirvemõrtsukas ja kriidise klouninäoga surnud naine olid ikkagi rohkem nagu lõbustuspargi odavad atraktsioonid kui kaasaegse filmikunsti tasemel paranormaalset kujutavad eriefektid. Sellest on väga kahju, oleks soovinud paremat taset.
Aga sellegipoolest, vaatame, mis teema siis selle päris elu looga on, mida mängufilm taaselustada püüdis. Mängufilm algab sellega, kuidas Warrenite perre sünnib tütar, kes hiljem täisealisena läheb oma allasurutud sensitiivsete võimete ajel abielupaar Jack ja Janet Smurli elukohta Pennsylvania väikeses kaevanduslinnas Lääne-Pittstonis. Smurlide pere oli oma kodumajas elanud juba 1973. aastast saati, kui ühel kenal kevadpäeval, 9. aprillil, 1985. aastal hakkas seal kummitama.
Peretütar Heather Smurl oli leeri lõpetamas, ema kinnitas tema kleidile parasjagu kraed, kui järsku kukkus laest alla köögi laelamp, mis oli sinna kinnitatud mitme konksu ja kahe metallketiga. Ema Janet nimetas juhtumit ebaloomulikuks, lamp oli lihtsalt suure hooga alla lennanud, ilma et oleks eelnevalt kõikunud, rippuma jäänud, järk-järgult vajunud. Teine tütar, Shannon, sai seetõttu haava pähe ja külmkapi sisse tuli mõlk.
Pere olevat kuulma ja nägema hakanud ka muid kummalisi asju: uksed sulgusid ja avanesid näilise põhjuseta, tuled vilkusid, magamistoa uks tegi järsu prõmmu, kedagi seal juures ei olnud, sageli kostus kolm koputust, asjad kadusid kummalisel moel. Väidetavalt oli ka abielupaari voodi värisenud ja ühel ööl oli asi nii kaugel, et abielupaar leviteeris lae all. Kodus oli tunda imelikke ebameeldivaid lõhnu ja kuulda sigade ruigamist. Aja jooksul muutus olukord hullemaks – miski jõud lennutas koera vastu seina ja pereisa Jack väitis, et teda vägistati, Ed Warreni sõnul tegi seda Sukubus ehk naiskurat.
Perekond lootis abi saada katoliku kirikust, üks kirikuisa oligi neil kodus käinud, piserdanud sinna püha vett ja lahkunud sõnadega, et „siin pole kedagi, kes saaks teid aidata“. Filmis oli asi veidi dramaatilisemalt lahendatud, kirikust ei saadud üldse mingit abi, sinna läks kohale üks vabatahtlik preester, Warrenite perekonnasõber, kes lahkus majast kabuhirmus ja poos end veidi aega hiljem deemonliku nägemuse ajel üles. Siis jõudis sinna Warrenite tütar, kes kangesti soovis peret aidata ja läbi mure ja hirmude olid ema ja isa lõpuks nõus aitama.
Päris elus oli asi proosalisem – Smurlid pöördusid ise Warrenite poole, sest Warrenid olid tol ajal üle USA kuulsad paranormaalsuse kütid. Filmis oli Warrenitel algselt kohe eriline tõrge, et nad ei soovinud selle juhtumiga tegeleda, päris elus oli see nende jaoks tavaline uus paranormaalne juhtum. Nad püüdsid naiskuradit välja ajada palvete ja pühitsetud vee abil, politsei valvsa pilgu all, kuid naiskurat ründas Edi ja parakütt üksi temast jagu ei saanudki. Siis pöörduti katoliku kiriku poole, et sealt saadetaks appi kaks või kolm preestrit ja avalikkuse survel saadetigi pere juurde lõpuks kardinal Joseph Ratzinger, kellest sai hiljem paavst Benedictus XVI. Tema abil õnnestus deemon ja kolm kurja vaimu välja ajada ja pärast seda ei ole seal kummitanud.
Smurlide maja on Lääne-Pittstonis endiselt alles, kuid Smurlid ise kolisid sealt minema 1988. aastal. Kohalike seas on see tänini tuntud kui kummituste maja ja seda on raske välja üürida. Vähemalt üks hilisem üürnik on kurtnud, et ikka on kosta mingeid imelikke hääli, samas ei ole siiski hullematest paranormaalsetest asjadest enam teada antud, keegi pole leviteerinud ja kuri vaim ei ole kedagi vägistanud.
Perekond Smurlid elasid pärast mujale kolimist rahulikku elu, ema Janet on siiani elus, isa suri 75-aastasena. Tütred elavad rahulikku pereelu. Pere läbielamistest on avaldatud raamat ja 1991. aastal valmis ka telefilm. Ei raamatu ega filmi pealt pole nad raha teeninud ja nad vannuvad tänini, et midagi nad välja ei mõelnud, lisaks olevat palju hullem olnud meedia ja üldsuse tähelepanuga toimetulek kui kummituslikud juhtumised majas. Ajakirjanduse andmetel olevat siiski veel 1987. aasta oktoobriski majas mõnevõrra kummitanud, kuid pereema Janet ütles, et nad on sellega juba harjunud ja see pole enam midagi niisugust, millega nad hakkama ei saaks… Mis seal tegelikult siis juhtuda võis, miks pere imelikke asju nägema, haistma ja kuulma hakkas, see ei ole tänaseni selge. Kui soovite, võite uskuda, et seal kolistas deemon ja kolm kurja vaimu.
Mängufilmis on sellele üsna vürtsikale päriselu loole külge poogitud mingid väljamõeldud Warrenite enda hirmud, mineviku taak, millest päris täpselt aru ei saagi, mis jama neil sellega siis on. Palju on müra ja karjumist, muidugi ohtralt peegliõudust ja pimedust, aga tegelikult lõpuks on kogu see jampsimine nii segaseks läinud, et enam Warrenitele küll kuidagi kaasa tunda ei oska. Päris elu loost oleks minu hinnangul saanud palju parema mängufilmi kokku ilma meelevaldseid liialdusi lisamata.
Olgugi, et film lõpuks mõjub rohkem lõbustuspargi meelelahutusena, kus korraks küll kiljud ja võpatad, kuid kauemaks selle haardesse ei jää, siis väiksemaid lapsi ei ole muidugi mõtet seda linalugu vaatama lasta. Ma ütleks, et kui lugejate seas on mõni nõrganärviline, kes tahaks vahel ikkagi mõnda õudusfilmi vaadata, siis see linateos sobib küll. Alguses on osa aega õudne, aga lõpu poole tekib juba tüdimus ja kollid on nii lapsikul tasemel esitatud, et need enam ei hirmuta.
