Spordifilm õrnahingelistele
Sel reedel jõuab meie kinodesse eluloodraama „Löögimasin“, mis portreteerib USA sportliku vabavõitluse staari Mark Kerri.
Margit Adorf
Mark Kerr oli üks esimesi, kes läänemaailmas MMA ehk sportliku vabavõitlusega professionaalsel tasemel tegeles, ta alustas siis, kui veel oli kõik lubatud. Võistlus oli rahva seas ka globaalselt populaarne ja ajapikku on sellele siiski lisandunud mõned keelud, mida enam teha ei tohi, näiteks ei või teist hammustada, juustest tirida, silma lüüa ja põlvega pähe peksta.
Kõlab brutaalselt ja see ongi või algselt oligi ka väga brutaalne spordiala. Inglise keeles on see kitsamas tähenduses MMA ehk Mixed Martial Arts, mis tähendab, et poksiringis lähevad vastamisi erineva taustaga võistlejad, kes võivad kasutada suvalise võitluskunsti elemente, maadlust, poksi, karated, mida iganes. Kaugemas minevikus on selle juured Vanas-Kreekas, kus oli kasutusel võitluskunst nimega pankration, kus kombineeriti maadlust ja poksi.
Kaasaegne sportlik vabavõitlus tõusis esile möödunud sajandi 80ndate lõpus ja 1993 hakati pidama suuremaid võistlusi, mil nimeks UFC (Ultimate Fighting Championship) ehk maakeeli ülimat võitluskunsti meistrivõistlust.
Veel kaasaegsem versioon vabamaadlusest on show-vabamaadlus, mis mõnes mõttes küll sarnaneb sportlikule vabavõistlusele, kuid selle juures on sportlikust saavutusest olulisem meelelahutuslik element ja nii ongi antud ka selliseid vabamaadluse etendusi, kus tegelikult kõik, mida publik püünel näeb, ei ole päris päris. Meelelahutusliku vabamaadluse juurde kuulub stsenaarium, draama, kaskadööritrikid, koreograafia. Seal on ka säravad kostüümid ja näomaskid või maalingud, võistluse üheks osaks on teineteise verbaalne materdamine ja enda kiitmine. Kõike seda sportlikus vabamaadluses ei näe, seal on võistlejatel tagasihoidlik spordivorm, MMA kindad, suu- ja kubemekaitse.
Aga ma pikemalt nüüd spordiala tausta ei seleta, põhimõte on siiski selles, et vastast ikka pekstakse kõvasti ja osalejad, vähemalt selles filmis, on korralikud ambaalid.
Peategelase Mark Kerri rolli teeb peamiselt filmis „Kiired ja vihased“ kuulsust kogunud Dwayne Johnson, keda filmis algselt nii lihtne ära tunda ei olegi, sest selle linateose jaoks võttis ta kõvasti kaalus juurde ja lisaks on tema nägu tugevalt näoproteesi ning grimmi abil muudetud. Selge see, et ega rammumeestest näitlejaid ei ole jalaga segada ja seega tulebki voolida olemasolevast materjalist võimalikult elutruu mudel, kui nii võib öelda.
Ma olen oma elus näinud mitmeid filme poksijate elust, need kõik on omamoodi pisarakiskujad olnud, kuid see siin täiesti ootamatult ei olegi tavalises kaastundefilmide jadas. Jah, siin on küll raskusi, mida ületada, tugev peredraama, sõltuvus ja pisarad, aga siin jääb kaotus siiski vaid poksiringi ja päris elus suudab peategelane vaataja viia õnnelikku rahusadamasse. Seega – julgelt võivad vaatama minna ka kõik need, kes muidu pelgaksid liigset vägivalda, verd, surma või peategelase õnnetut lõppu. Ekraanil on üsna tavaline elu, armastus, lahkuminek, tõusud ja mõõnad. Päris filmi lõpus näete ka õiget Mark Kerri sisseoste tegemas ja saate tiitritest teada, kuidas tema armulugu kaasa Dawn Staplesiga (Emily Blunt) lõppes.
Dwayne Johnson teeb selles filmis näitlejana tõelise üllatusrolli ja seda väga edukalt ka näoproteesi tagant. Ta on päriselt kehastunud Mark Kerriks, kes on oletatust palju pehmema või rahulikuma iseloomuga mees, seda muidugi väljaspool poksilava. Johnson Kerrina on sümpaatne ja tõesti äratab kaastunnet. Lisaks on Johnsoni kehastatud Kerr tahtejõuline ning intelligentne. Kohati on Kerr tegelasena filmis liigagi viisakas, muudkui vabandab või püüab naisele meele järele olla, aga ju siis päris-elu Kerr oligi selline. Elas oma agressiivsuse võisteldes või trenni tehes välja ja muul ajal suutis peaaegu rahulikuks jääda.
Hoolimata sellest, et siin pekstakse nii mõnedki pead sodiks ja kulmud rulli, on film siiski selline, et sobib vaatama minna koos teismelise lapsega või miks mitte ka kohtingufilmina. Kõik jääb siiski väga siivsaks ja põhiliselt keskendutakse spordile ning pereelule. Kerr on vahepeal valuvaigistitest sõltuvuses, kuid tema madalseis ja taastumine on markeeritud kergemalt möödaminnes. See ongi vast linaloo kõige suurem nõrkus – kuigi spordialaga tegelemist selgitatakse ja seda tutvustatakse, siis jääb ikkagi mulje, et võinuks veidi sügavamalt või detailsemalt mõnesse eluseika keskenduda.
Aga kokkuvõttes on tegemist siiski päris korraliku linateosega, näitlejad on head, filmi atmosfäär pehmelt kuldne ja lõpuemotsioon positiivne. Kui üldse millegi üle iriseda, siis ehk selle üle, et muusikaline taust oli veidi liiga rabe. Kuigi valitud poplood olid iseenesest head, siis kohati kaunistas stseene liiga tugeva sõnumiga laul. Näiteks kui sportlane end süstib ja taustaks on laul sõnadega „tahan veel“, siis selline variant vaatajale teada anda, et nüüd sellest kujuneb sõltuvus, on liiga kohmakas. Siiski, film on hea ja tasub kinno vaatama minna küll, isegi kui teid poks või sport ei huvita.
