Hirmutav-vabastav film leinast
6. märtsil jõudis meie kinodesse psühholoogiline ulme-õudus „See linnuke on lein“, mis nüüd kohe-kohe hakkab ka kinokavadest kaduma. Ja kuigi vahepeal on uusi filme peale tulnud, ka selliseid, mida peaks soovitama, siis ikkagi kirjutan pikemalt just leinafilmist, sest see saab muidu meelelahutuslikema lugude seas liiga väikese tähelepanu.
Margit Adorf
Aga uutest filmidest soovitaksin kindlasti muusikadokki punkbändist „Velikije Luki“ – „Õnn on elada me maal“ (režissöör Indrek Spungin). Kui reedel Tallinnasse satute, siis kinos Sõprus on seansil kohal ka režissöör Spungin ja näitleja ning kunagine bändi liige Ivo Uukkivi. Teiseks tähelepanuväärseks filmiks, mida saab kinno vaatama minna koos lastega, on „Arco“ (režissöör Ugo Bienvenu), mis on ka eesti keelde dubleeritud ja mis kandideerib parima animafilmi Oscarile. Neid kuldmehikesi hakatakse jagama pühapäeva öösel vastu esmaspäeva, otseülekannet on võimalik näha näiteks Filmzone kanali tellijail, aga ka kanaleil Rai 1 ja PRO 7. No suuremad fännid teavad seda niigi.
Aga nüüd selle nädala pikema soovituse juurde: film põhineb briti kirjaniku Max Porteri debüütromaanil „Grief is the Thing with Feathers“, mis ilmus esmakordselt 2015. aastal ja võitis kohe ka mitmeid mainekaid preemiaid. Eesti keelde tõlgituna ilmus raamat pealkirja all „See linnuke on lein“ kirjastuselt Tänapäev, aastal 2017. Poodides on eestikeelne versioon praeguseks läbi müüdud, kui keegi näeb esmalt filmi ja teda hakkab huvitama teos, mille põhjal see kirjutati, siis otsige raamatukogudest. Raamatu pealkiri parafraseerib Emily Dickinsoni luuletust „Hope is the Thing with Feathers“ („See linnuke on lootus“ ), mis on samuti eesti keeles ilmunud, Doris Kareva tõlkes. Romaani on etendatud ka näidendina teatrilavadel, peaosas oli teatris ka filmihuvilisele tuntud Cillian Murphy.
Romaani ekraniseeringus mängib peategelast, leinavat isa, Benedict Cumberbatch. Filmi režissööriks on Dylan Southern, kes ehk Eesti publiku jaoks pigem vähe tuntud. Ta on peamiselt teinud telesarju ja muusikavideoid, aga ka täispika dokfilmi ansamblist Blur, dokfilmi ansambel LCD Soundsystem tuurist ja veel ühe dokfilmi New Yorgi muusikaskenest 2000. aastate alguses. Pole siis imestada, et ka tema esimeses mängufilmis on mitmeid pikki stseene, mida saab võtta eraldiseisva muusikavideona.
Film on muidugi sünge õhustikuga, kohati isegi päris õudne ja ka vägivaldne, kuid need stseenid on ulmelised, sümboliseerivad leinava isa sisemisi heitlusi, mis viivad ta enne tervenemist lausa hullumise ääreni. Kindlasti ei sobi linateos igale maitsele, arvatavasti tavapärane õudusfilmilemb soovib näha rohkem kommertslikku märulit, mida see film ei paku. Siin on maiuspala neile, kes armastavad teatrit, peeneid tundenüansse, indie-filme ja psühholoogiat. Õigupoolest kiitiski seda linalugu esmalt üks tuttav psühholoog ja seepärast ma ka filmi ära vaatasin ning soovitan nüüd teilegi.
Aga vaatama mingu ainult need, kes ei ole mingi tilu-lilu peal üles kasvanud, muidu võib juhtuda, et põlgate selle filmi ära kui „mingi mõttetu sonimise“ Jah, seal on kohati pigem performance’i laadsed stseenid ja vares näeb jube odav välja, ei mingeid filigraanseid eriefekte, lihtsalt keegi on topitud varesekostüümi. See keegi on ilmselt isa ise, tema lõhenenud isiksus, mis ühtaegu hävitab, kuid hoiab ka koos, ega lase päris ära laguneda.
See on raske vaatamine, sügavalt emotsionaalne ja kindlasti ei ole mõeldud lastele. Ei soovitaks ka nõrganärvilistele ega neile, kellele vilkuvad tuled võivad halvasti mõjuda, seal on mõned stseenid päris tugeva strobo-efektiga.
Film algab sellest, et mees on tulnud oma naise ja kahe poja ema matustelt. Nüüd on esimene trauma läbi, armastatu on maha maetud ja tuleb üksinda silmitsi seista argipäevaga. Naine on surnud äkitselt, kukkudes. Kellelgi pole olnud aega end kuidagigi ette valmistada selliseks saatusehoobiks. Isa peab läbi elama oma kaotusevalu, kuid lisaks sellele säilitama laste jaoks kindla rutiiniga elu. Pojad on umbes 6–10-aastased ja nendelgi on topelt raske, sest leinav isa ei ole enam see isa, kes ta oli varem. Ränk mure koormab kõiki, kõrvalseisjad eriti aidata ei saa. Siin tulebki mängu müütiline tegelane, must ronk, kelle ülesandeks on sundida inimesi oma leina läbi elama ja sellest lõpuks vabanema.
Pean tunnistama, et kõige rohkem häiris mind see, kuidas ronga kohalolu oli lahendatud. Ta oli minu maitsemeele jaoks liiga robustne ja kohati ehk ka liiga agressiivne, sõna otseses mõttes. Jah, ma saan aru, et kunstnikust isa ise oli hullumise äärel, langes mäluaukudesse ja laamendas, aga… Ikkagi oleks tahtnud nüansirikkamat või ehk õrnemat lahendust. Aga eks lein ongi tahumatu, toores ja jõhker, eriti kui see tabab nagu välk selgest taevast. Kes igatseb „midagi hingele“ ja „midagi tõeliselt raputavat“, siis see film on teile. Cumberbatch teeb laitmatu rolli ja kaks poissi on samuti lausa suurepärased. Muusikalised vahepalad on boonus, mis lisab filmile sügavust.
Rakvere kinos näidatakse seda linalugu täna, Tallinnas on see ühe Apollo kavas laupäeval ja Artise kavas pühapäeval. Kui kinno pole võimalik minna, siis jätke meelde ja vaadake hiljem, kui leiate videolaenutusest. Kinos vaadates saate aga suurema katarsise.
