Ulmekomöödia, mida kiidetakse taevani
Alustuseks ütlen, et ega ma ei ole kindel, kas oleksin eelistanud sel nädalal kirjutada just sellest filmist, kuna kinodesse maabub ka kaks värsket Eesti toodangut, mida kohalik ajakirjanik ju peaks nagu kohustuslikus korras promoma, aga… Ulmefilmi „Ave Maria“ näidati pressile lihtsalt väga sobival ajal enne lehe trükkiminekut. Pealegi, mulle tegelikult meeldib ulmežanr ja seega läksin lihtsalt kergema vastupanu teed.
Filmi osas enne kinnominekut mul suuri ootusi ei olnud, sest treileri põhjal võis arvata, et tegemist on lastefilmiga. See eelarvamus leidis üldjoontes kinnitust, aga samas võin öelda, et olgugi, et sisult lihtne, pakub film tõesti ka selliseid kohti, mis on päriselt naljakad, iseäranis täiskasvanu jaoks. Näiteks see, kuidas peategelane üldse kosmosesse sattus (selgub filmi lõpu poole ja ma ei hakka avaldama, kuidas).
Võimalik, et olete jõudnud lugeda kirjanik Andy Weiri samanimelist romaani, mis eesti keelde tõlgituna ilmus kirjastuselt Tänapäev 2021. aastal (eesti keeles „Ave Maria“, tõlkinud Tiina Randus). Paberikandjal raamatuna on see eesti keeles praeguseks läbi müüdud, kuid kes soovib osta, saab veel soetada e-raamatu.
Filmi režissöörideks on Phil Lord ja Christopher Miller, see tandem on varemgi koos filme teinud, näiteks Lego-filmi ja Ämblikmehe animatsioonid. Ka „Ave Maria“ sisaldab päris palju animatsiooni ja eriefekte, tulnukas on kivisarnane olend, ja muidugi toimub suur osa tegevusest kosmoses, mis ju puhtalt arvutianimatsioon ja eriefektid. Visuaali poolest on linateos väga hästi teostatud, suurejooneline, poeetiline, kohati võib pahviks võtta. Filmi visuaalse efektsuse kallal on töötanud sõna otseses mõttes sajad spetsialistid ja tulemus on kinoskäiku väärt. Lisaks on siin tegevust jätkunud ka kaskadööridele. Kui võimalik, minge vaatama lähimasse Imaxi saali, et saaksite parima elamuse.
Peaosalisi on filmis vähe, põhirollides Ryan Gosling (Ryland Grace) ja Sandra Hüller (Eva Stratt). Ülejäänud on episoodilised kõrvaltegelased, pluss siis tulnukas Rocky, kellele annab hääle näitleja James Ortiz.
Film algab sellega, et Ryland Grace ärkab kosmoselaevas ja saab õige pea aru, et ta on kolmeliikmelisest tiimist ainus ellujäänu. Tal ei ole meeles, miks ta seal on, tal pole aimugi, kus ta asuda võiks või mida ta üldse tegema peaks. Esimeseks reaktsiooniks on muidugi see, et ta tahab koju saada, kuid siis selgub, et tegemist on enesetapumissiooniga, Maale tagasi jõudmine olemasolevate kütusekuludega võtaks umbes 113 aastat aega…
Tasapisi hakkab mehele meenuma, et enne kosmosesse sattumist oli ta füüsikaõpetaja, tegelikult professor, aga akadeemikute seast välja heidetud oma liiga uljaste sõnavõttude tõttu. Ta nimelt arvas, et elu tekkimiseks ei pea ilmtingimata vajalik olema vee olemasolu. Paradoksaalsel kombel kutsutakse ta nüüd tiimi, mis peab selgeks tegema kosmosest leitud aine olemuse. Ja muidugi on tegemist rakulise eluvormiga, mis paraku aga on vajanud siiski olemasoluks ka vett. Pettunud teadlane on juba alla andmas, kuid operatsiooni „Ave Maria“ üldjuht Eva Stratt survestab teda edasistes uuringutes osalema. Probleem seisneb selles, et leitud aine nihkub Päikesest eemale, muutes sellega eluandva tähe tuhmimaks, mille tagajärjel Maal temperatuur langeks sedavõrd, et suurem osa olemasolevast elust sureks välja.
Asjad arenevad sedamoodi, et Grace leiab end kosmosest ja seal on ka tulnukas Rocky, kes on tulnud tuhmumise suhtes immuunse tähe juurde sama tegema, mida Grace – päästma oma planeeti. Kaks kangelast kohtuvad, sõbrunevad ja hakkavad muidugi oma maailmu päästma.
Mind häiris filmi juures kõige rohkem soundtrack. Iseenesest see ei olnud halb, palju häid popmuusika palasid ja lisaks suurejooneline koor (helilooja Daniel Pemberton), aga mingil hetkel tekkis sellest lõputust aaaa-uuuuu-aaaa-oooo laulmisest täielik üleküllastus, hakkas häirima. Muusikapalad aga olid valitud täiesti suvaliselt – jäi mulje nagu igale tiimi liikmele oleks antud võimalus panna filmi sisse oma lemmiklaul. Lugudest ei moodustunud sidusat tervikut, vaid see oli paras pudru ja kapsad, rännak ühest stiilist teise, ühest ajastust teise, konarlik. Aga ma arvan, et suurem osa inimesi ei pane seda üldse tähele, nii et kui te ei filmi juures muusikalist kujundust märgata ei oska, see on lihtsalt taustatapeet, siis ei tohiks häirida.
Linalugu ei sobi vaatamiseks neile, kes mingil põhjusel ei salli Ryan Goslingut, sest suurema osa ajast ongi ainult tema üksi tegevuses. Mina siiski julgustan vaatama, sest ta teeb päris hea rolli ja erinevalt nii mõnestki teisest Hollywoodi superstaarist, ei jää mingit negatiivset muljet, ei ole ta üleopereeritud, ennast imetlev ega ülbe. Ta teeb oma rolli loomulikult ja ladusalt.
Kriitikute poolt üleüldiselt on film väga hästi vastu võetud, mõni on selle jõudnud juba kuulutada parimaks ulmefilmiks, mis eales on tehtud. Ma ei vaidle vastu. Täitsa hea film, pole päris selline, et vaatad ja kinosaalist väljudes on juba unustatud. Pigem on võimalik, et soovid vaadata veel korra vähemalt.
Kooliealisi lapsi, kes juba inglise keelest aru saavad, või jõuavad tiitreid lugeda, võib kaasa võtta küll. Filmi juures on märge, et alla 12-aastastele mittesoovitatav, samas ei ole seal siiski mingeid nii jubedaid asju, et algklassiealisel vaadata ei kõlbaks. Ehk ainult filmi pikkus 2,5 tundi on see, mille tõttu väiksemaga vaadata ei kannata. Aga ekraanil olevast dialoogist peab küll aru saama. Sisu poole pealt – selge ja lihtne. Põhiline kõlama jääv sõnum on see, et sõpra aitad hädas ja tulnukad ei ole jubedad (erinevalt väga paljudest teistest filmidest). Nii mõnigi otseselt lastele tehtud animafilm on palju hirmsam.
Margit Adorf
