Sügis toob hulgaliselt uusi Eesti filme

Kuna ma arvatavasti kõiki kinodesse jõudvaid filme leheveergudel kajastada ei jõua, siis olgu see lugu siin eeltutvustuseks, et saaksite valmis olla selleks, mida kinokalendris jälgida. Septembrist detsembrini on kinodesse jõudmas vähemalt viis uut dokumentaalfilmi ja neli algupärast mängufilmi.

Margit Adorf

Režissöör Steiv Silm on valmis saamas portreefilmi meie kuulsast odaviskajast. „Magnus Kirt: tagasitulek“ peaks kinodesse jõudma oktoobri alguses. Juttu tuleb spordist, spordiga kaasnevatest vigastustest, taastumisest. Steiv Silm on režissöör, kelle südamelähedaseks teemaks ongi sport, ta in teinud filmi ka ratsasportlastest („Kaks südant“ 2023) ja Coolbeti spordidokkide sarja „Võidu nimel“.

Oktoobris jõuab kinodesse režissöör Kaupo Kruusiaugu dokfilm „Coaching tavalisele inimesele“, mis võtab luubi alla nn elutreenerid ehk kootsijad, nende teekonna selle ametini. Peab ütlema, et minu jaoks tundub see intrigeeriv teema ja treileri põhjal on tulemas huvitav vaatamine. Kruusiauk on režissöör, kes on dokfilmide kõrval teinud ka ühe mängufilmi: „Sandra saab tööd“ (2021), peamiselt on ta siiski dokfilmidele truu ja tema portreteeritavateks on olnud Peeter Volkonski, Maria Faust, Anett Kontaveit, Tarmo Soomere.

Vladimir Loginov toob oktoobris kinodesse dokfilmi „Ööäär“, mis on ehk pigem suunatud kitsamale publikule, kes otsib dokfilmist kunstilist elamust. See on poeetiline linateos ööelust, mida sai tegelikult juba näha eelmise aasta PÖFFi dokfilmide programmis. Loginovi varasematest filmidest võite teada näiteks dokfilmi „Hipodroom“ (2021) ja filmi parkimismajast, „Sipelgapesa“ (2015).

Loodusfilmidest jõuab detsembris kinodesse lugu polaarrebastest: „Polaarrebane Njalla“, millel kolm autorit: Katri Rannastu, Carl Herdenberg ja Claudia Zenkert. Operaatoriks Joosep Matjus. Rahvusvaheline tiim jälgis polaarrebaseid Rootsis ja Norras kolme aasta vältel ja selle tulemusena sünnib tunnipikkune film.

Birgit Rosenberg on ette võtnud eesti-vene konflikti ja toob detsembris kinodesse filmi „Tootem“, kus peategelaseks Narva kurikuulus tank, mis suure kära saatel postamendilt eemaldati.

Mängufilmidest peaks juba järgmisel nädalal kinodesse potsatama noortefilm „Morten“, mille aluseks on populaarse kirjaniku Reeli Reinausi romaan „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“. Režissööriks on Ivan Pavljutškov, kelle jaoks see on režissöörina esimene täispikk film. Varem on ta pikka aega töötanud filmide juures erinevates rollides ja teinud tudengifilme ning lühimängufilme.

Filmi peaosades noored näitlejad Tõru Kannimäe, Helena Maria Reisner ja Emili Rohumaa. Romaan on ulmeliste sugemetega romantiline draama, loodetavasti ei ole filmis ulme osa kaduma läinud.

Ove Mustingu käe alt jõuab septembri lõpus kinno film „Seatapp“. Film on inspiratsiooni saanud viimaste aastate seakatku juhtumitest. Maakülla saabunud ametnik kuulutab sealsed talud katkukolleteks ja algab kemplus selle üle, kas sigu peaks hukkama. Musting ise on filmile ka stsenaariumi kirjutanud. Tegemist peaks olema komöödiafilmiga, nii et saab siis näha. Viimane Mustingu film meie kinodes oli spordifilm „Kalev“ (2022).

Kõige rohkem eelreklaami on tehtud režissöör Jaak Kilmi filmile „Musta pori näkku,“ mis on valminud Mihkel Raua samanimelise autobiograafilise teose alusel ja peaks kinodesse plaani kohaselt jõudma 16. oktoobril. Ka see on komöödia, mille sisu saab lühidalt kokku võtta ühe lausega: „Bravuurikas 17-aastane Mihkel asub oma hevibändiga suvisele teekonnale, et astuda üles oma elu esimesel muusikafestivalil.“ Ootused filmile on kõrged, Kilmi ei ole režissöörina seni pettumust valmistanud, nii et loodame ka seekord head elamust.

Novembri lõpus saab valmis Janno Jürgensi autorifilm „Mind ei ole sinuta“. Filmi sisukokkuvõte viitab sellele, et tegemist on „õõvastava psühholoogilise põnevikuga“. Kas tõesti on oodata kodumaist õudusfilmi? See žanr on eesti kinos vaeslapse rollis. Treileri põhjal kahjuks on arvata, et õudusfilm klassikalises mõttes see ei ole, ka näitlejatööd paistavad minu maitse jaoks kesised. Aga võib juhtuda, et kui ootused on madalal, siis film üllatab meeldivalt.

Janno Jürgensi jaoks on see teine täispikk film. Tema debüüdiks oli „Rain“ (2020). Kui Rain rääkis loo vendadest, siis uues filmis on peategelasteks õed, see tundub huvitav.