Dokfilmide festival tulekul, osa saab ka kodus
Veebruari esimesel nädalal toimub Tallinnas dokumentaalfilmide festival DocPoint (3.–8.veebruar). Enne seda on võimalik kodus vaadata nelja eelmisel aastal festivalil osalenud filmi.
Niisiis, kes ei saa Tallinnasse minna, aga muidu oleksid dokfilmidest huvitatud, siis soovitan ETV2 kava järgi need linateosed üles otsida ja vaadata järele. Kaks filmi on juba olnud, kaks veel tulekul, näidatakse neid teisipäeva õhtuti kell 22.
Üks juba olnud film on „Häda härra Doodle’iga“ („The Trouble with Mr Doodle“, 2024, Suurbritannia). Tegemist on portreefilmiga Sam Coxist, kes on Suurbritannia kunstnik, tuntud rohkem Mr Doodle nimega. Tema stiiliks on teha nn spageti-grafitit, ühevärvilised jooned moodustavad kirju pannoo ja kujutatud on erinevaid olendeid, esemeid, linde, loomi, mikroskoopilist elu… Tema pildid on kergelt naivistlikud ja pilkupüüdvad, tema kunsti on müüdud miljonitesse ulatuvate summade eest, kuid ta alustas oma „kritselduste“ müümist vaid ühe-naelase hinnaga.
Võib kindlalt öelda, et ta on elav klassik, paljud peavad meest geeniuseks ja mis seal salata – eks ta on selle ka ausalt ära teeninud. Lapsest saati muudkui joonistas, hommikust õhtuni, see on tema kirg ja pühendumus, selleks on ta sündinud. Samas muutub niisugune kinnisidee, et ta PEAB saama joonistada, ka taagaks ja nagu iga geeniuse puhul oli ka tema ühel hetkel hullumise piiril. Kust lõppeb Sam ja algab tegelane nimega Mr. Doodle? See on kokkuvõttes selline hea tuju film, mitte painav ja murelik kunstnikumasendus. Jupiterist leiate selle üles filmi pealkirja järgi otsides.
Veel on juba näidatud filmi „Ameerika pastoraal“ („Une pastorale américaine“, 2024, Prantsusmaa). Kuigi tegemist on Prantsuse filmiga, siis nagu nimigi ütleb, on keskseks uurimisobjektiks siiski USA ja kitsamalt sealne haridussüsteem. Film võitis eelmisel aastal mainekal Amsterdami dokfilmide festivalil parima režii preemia. See enam nii kerge vaatamine ei ole kui Doodle lugu, eriti mitte neile, kes ei ole just vaimustunud sellest ideest, et haridus peaks olema kristlik ja naised ei tohiks isegi pükse kanda, kuna Jumal seda ei soosivat. Näeme siin erinevaid äärmuslikke gruppe, lausa sektilikke koosolekuid. Ühel pool on nõretavad kristlased ja teisel pool ka vanemaid, kes on selle vastu. Lisaks on teemaks pandeemiapiirangute küsimused ja isegi see, missuguseid raamatuid on lubatud kellelgi lugeda. Filmis on väga värvikaid karaktereid.
Minus tekitab kõnealune film kõhedust, õigemini see, mida seal portreteeritakse. See ei ole kaasaegne intelligentne ühiskond. Kogu see Jeesuse ja Saatana möll, mida presenteeritakse, tundub nagu halb ulmefilm, ainult et nad teevadki seda tõsimeeli! Soovitan vaadata, see film kindlasti äratab diskussiooni, hea perekeskel arutada. Kui olete väga konservatiivse maailmapildiga kristlane, siis on samuti huvitav. NB! Olemas on ka samanimeline mängufilm, ärge neid siis omavahel sassi ajage. Jupiteris on siiski hetkel vaid see õige, dokfilm, saadaval.
Järgmisel nädalal, 20. jaanuaril on tulekul film „Kaks võõrast, kes üritavad üksteist mitte tappa“ („Two Strangers Trying Not to Kill Each Other“, 2024, Suurbritannia, Taani, USA). Siin on portreteeritavad eakad intelligentsed inimesed, naine on kunstnik Maggie Barrett ja tema mees fotograaf Joel Meyerowitz. Naine on 75-aastane, mees 84. Elutee kujuneb neil nii, et naine jääb raskelt haigeks ja abikaasa peab tema eest hoolt kandma hakkama. Film koosneb nende omavahelistest vestlustest ning monoloogidest, meenutustest, ja püüust teineteist mõista. Mõlemad selles abielus on elu jooksul olnud oma alal tunnustatud ja edukad, kuid naine on alati olnud rohkem mehe varjus ja vanuigi on see teda häirima hakanud. Film on väga kunstipärane ja seda saab vaadata rohkem kui mängufilmi. Hästi omapärane teos, sellest saate mõjusa kunstilise elamuse. Linateost on pärjatud võitudega mitmetel filmifestivalidel, mh Barcelona dokfilmide festivalil sai see parima uue tulija preemia ja Philadelphia festivalil žürii preemia parima dokfilmi kategoorias.
Jaanuari viimasel nädalal on võimalik vaadata dokfilmi „Aeglaselt põleva maa laulud“ („Songs of Slow Burning Earth“, 2024, Ukraina). See on neliku seast kõige rohkem preemiaid noppinud film, kokku 11 võitu ja 14 nominatsiooni. Linateos oli möödunud aastal nomineeritud ka Euroopa parima dokfilmi tiitlile, kuid seda see ei saanud. Võidud on tulnud näiteks inimõiguste filmifestivalilt ja ka mainekalt Docville festivalilt, kus see sai parima rahvusvahelise dokfilmi preemia. Tegemist on noore autori Olha Zhurba debüütfilmiga. Loomulikult kajastab see sõda Ukrainas, siin on intervjuusid lastega, naistega, kaadreid laastatud küladest, rusuv-poeetiline film. Mis seal ikka pikalt seletada, see on niisugune film, mida tasub vaadata isegi siis kui juba oled näinud mitmeid filme Ukraina sõjast.
Kes viitsib ja saab, see võib siis ka festivalile kohale minna, kava leiab veebiaadressilt docpoint.ee, uusi filme näidatakse kinos Sõprus. Kel seda võimalust ei ole, saab loota, et järgmisel aastal festivali koostöö ERRiga jätkub ja saab taas valikut parematest filmidest teleekraanil vaadata.
Margit Adorf
