Lihtsakoeline robotiulme

Iris (Sophie Thatcher) ja Josh (Jack Quaid). Foto: pressimaterjalid

Sel reedel kinodesse jõudva filmi „Kaaslane“ kohta ei ole sisututvustustes just palju öeldud. Kogu tutvustus seisneb sõnapaaris „teistmoodi armastuslugu“. Õigupoolest ei ole selles loos üldse mingit armastust, kuigi tundeid, ka mingil määral romantilisi, siiski esineb.

Margit Adorf

Mõne kino kavas on filmi nimetatud õudusfilmiks, sellega ma päris ei nõustu. See ei ole õudsem kui tavaline krimifilm, kogu lugu kulgeb üsna rahulikult ulmežanris, ilma eriliste üllatusteta, sest eks neid robotifilme on ju aja jooksul juba nähtud ka. Veidi teistmoodi muudest linateostest on see, et pahad inimesed saavad oma palga ja kukuvad ise sellesse auku, mida kaevasid.

Lugu algab sellega, et supermarketis kohtuvad noor naine Iris (Sophie Thatcher) ja keskealine mees Josh (Jack Quaid). Tundub, et mehe jaoks on see armastus esimesest silmapilgust ja naise jaoks pole mees samuti ebameeldiv. Neist saabki paar ja ühel päeval sõidavad nad nädalavahetust veetma koos sõpradega kellegi Sergei (Rupert Friend) maamajja. Sergei on püstirikas venelane ja tegeleb ilmselt mingite kahtlaste äridega, aga see ei puutu eriti asjasse. Tal on seal külas veel armuke Kat (Megan Suri) ja gei-paar Eli (Harvey Guillén) ja Patrick (Lukas Gage).

Iris on rõhutatult vanamoodsa välimusega, nagu 1950ndate klassika. See suund väljendub ka tema iseloomus, ta usub armastusse esimesest silmapilgust ja on romantilise meelelaadiga. Erinevalt Katist, kes on väga hästi teadlik sellest, et tema ülesandeks on tantsida Sergei pilli järgi, sest tema naisena on mehe jaoks vaid aksessuaar, mida saab kergesti välja vahetada. Iris leiab, et tema niimoodi ei suudaks.

Nädalavahetus algab rahumeelselt, süüakse-juuakse, tantsitakse. Järgmisel päeval aga toimub tragöödia. Sergei hakkab Irisele ligi ajama, mille käigus Iris mehe enesekaitseks tapab. Naine on üleni verine ja šokis. Eks ehmunud on teisedki, kuid samas selgub, et Josh hoopis rõõmustab, et asi nii läks, kuna selline tema plaan just oligi. Tema jaoks kulges, vähemalt esialgu, kõik lausa suurepäraselt.

Muidugi hakkab kõik üsna ruttu ka Joshi jaoks kiiva kiskuma. Tegelikult ütleb Iris kaadritaguses tekstis juba üsna filmi alguses välja, et üks tema elu õnnelikumaid päevi on see, kui ta Joshi tappis. Seega on kogu lugu Irise meenutus sellest, kuidas ta teada sai, et ta ei olegi inimene, vaid robot. Täpsemalt armurobot. Muidugi on ka selles filmis robotid algselt loodud niisugusteks, et nad oma inimestest omanikele liiga ei teeks, kuid Josh häkkis oma robotisse sisse, et eemaldada piiranguid.

Kohati meenutab režissöör-stsenarist Drew Hancocki lugu Michael Crichtoni „Westworldi“, kuid „Kaaslane“ on palju lihtsakoelisem ja visandlikum. Hoolimata sellest, et film millegagi väga ei raba, pole see siiski ka halb teos. Meie kinodes linastub „Kaaslane“ küll kehval ajal, sest praegu on sellega konkureerimas paljud väga head filmid, mis juba on nimekaid preemiaid saanud ja kandideerivad peatselt jagatavatele Oscaritele.

„Kaaslase“ puhul võib küll kindlalt väita, et ega see suuri preemiaid noppima ei hakka, pole seal mingeid eriliselt vapustavaid näitlejatöid ega muud vaimustavat. Aga kes seda kinno vaatama läheb, see siiski vast pettuma ei pea, kuna midagi eriliselt viletsat filmis samuti pole. Korralikult tehtud film, mõõdukalt rahuliku tempoga, mõõdukalt ulmeliste elementidega, ei mingeid ülemääraseid liialdusi ega loo sirgjooneliselt teelt eksimist. Täiesti normaalne ja rahuldustpakkuv meelelahutuslik film, mis pole liiga õudne, kuid vajutab piisavalt ka mõtlemapanevatele valupunktidele, nii et selle üle annab hiljem kohvikulaua taga ka arutada.

Puberteediealised võivad seda kinno vaatama minna küll, kuigi filmi juures on märge, et alla 16 aastastele keelatud. Seal ei ole tegelikult mingeid nii vängeid stseene, mida tavaline 14-aastane mujalt filmidest juba näinud poleks. Nooremate jaoks võib film lihtsalt mõnevõrra igav olla, sest märuli elementi on siin vähevõitu.

„Kaaslane“ on keskmisest intelligentsem mõtliku laadiga ulmelugu robotist, kes püüab leida vastust küsimusele, mis on armastus. Vastuse otsimine läheb küll üle laipade, kuid selles ei ole enam ainult see üks konkreetne robot süüdi.