Emaarmastus üle laipade

Psühholoogiline põnevik „Põgene“ paneb vaataja küüsi närides kaasa elama.

Margit Adorf

Olgu kohe alguses ära öeldud see, et täiesti erandlikult seda tüüpi õuduslugudele saab seekord otsad kenasti kokku sõlmitud. Nii mõneski sellelaadses filmis armastavad autorid õhku jätta painavaid küsimusi või võimalusi, siin aga pannakse asi lõpuks korralikult lukku, kuid teekond sinnani on pikk ja pingeline.

Film jõudis meie kinodesse küll juba eelmise aasta lõpus, kuid see saabus samaaegselt PÖFF-iga ja võis festivalimelus ning sellele järgneval pühadeperioodil märkamata jääda. Rakvere kinos on see nüüd kavas kindlasti täna õhtul ja ehk jätkub mõni seanss ka järgmisesse nädalasse. Kui soovite näha midagi „Paanikatoa“ sarnast, siis see film on just teile.

Linateos on küll üsna napi meeskonnaga üles filmitud ja kammerlik, kuid selle filmi looga sobib tegelaste vähesus hästi kokku. Peategelasteks on ema Diane (Sarah Paulson) ja tütar Chloe (Kiera Allen).

Diane kasvatab ratastoolis olevat teismelist tütart üksikemana ja nüüd on kätte jõudmas aeg, mil tütar soovib ülikooli edasi õppima minna. Ema osaleb puuetega laste vanemate tugigrupis ja jätab seal uhke ning jõulise mulje, võrreldes teiste vanematega, kes nutavad ja hädaldavad, et kuidas nende võsuke küll iseseisva eluga hakkama saab.

Muidugi on Diane tegelikult hunt lambanahas, ta küll räägib, et tema tütrel on parimad võimalused edasiõppimiseks, kuid tegelikult teeb ta kõik, mis võimalik, et tütar kodust kuskile ära ei saaks minna. Vähemalt mitte ilma temata.

Ema-tütre suhted paistavad küll esialgu head olevat, ema ei näi oma last kuidagi piinavat, tütart ei hoita paljas ja näljas, mingeid ekstreemsusi ei tundu olevat. Küll aga saame me vihjamisi teada, et kunagi on toimunud mingi liiklusõnnetus ja võib arvata, et eks sellest on ema hinge jäänud mingi trauma.

Tasapisi hakkab aga hargnema hoopis võikam lugu ja tütre silmad oma ema suhtes avanevad. Kõike vallandavaks ongi justnimelt too ülikooli astumine. Tütar muudkui ootab kirju, kas ta on kuskile sisse saanud või mitte, kuid neid kirju ei tule ega tule. Sellest algab Chloe kahtlus, et miski on mäda. Ja eks ongi. Aga seda ma ei saa teile siin loos ära rääkida. Võin öelda vaid niipalju, et ärevust ja pingelisi momente jagub palju.

Sarah Paulson on vaatajale tuttav näiteks sarjast „Ameerika õudukas“ või Netflixi filmist „Linnupuur“. Põgenemisloos on tema rolliks armastav, kuid range ema ja tema osatäitmine on väga veenev. Ta on ühtaegu haavatav ning hirmutavalt võitlusvalmis.

Tütre osatäitja Kiera Alleni jaoks on Chloe roll esimene ülesastumine täispikas mängufilmis ja ka temale saab öelda vaid kiidusõnu. Ta ei jää suurema filmikogemusega Paulsonile sugugi alla. Nii et kehva näitlemist sellele filmile ette heita küll ei saa.

Huvitav fakt – see on digitaalse platvormi Hulu (umbes nagu Netflix, aga pole Eestis nähtav) toodetud linateos ja sellest sai Hulu seni kõige edukam originaalfilm. Vaatajanumbrid räägivad enda eest.

Stsenarist-režissöör on Aneesh Chaganty, kelle loomingust on meie kinodesse varem jõudnud näiteks omapärane põnevik „Searching“ (2018), milles isa hakkab sotsiaalmeedia toel otsima oma kadunud tütart. Kui te seda filmi näinud ei ole, siis soovitan mõnest laenutusest üles otsida.

„Põgene“ on kindlasti sedasorti film, mis haarab täielikult endasse ja viib mõtted mõneks ajaks hoopis muudele teemadele kui koroonakriis või maksmata arved. Ja see kenasti kinni sõlmitud lõpp ei jäta ka midagi hingele kripeldama. Kaasa mõtlema paneb ja hiljem on hea sõpradega arutada, miks või kuidas selline asi üldse juhtuda sai. Igal juhul on lugu vägagi realistlik, mitte kuidagi ebausutav või müstikasse kalduv.

Üksikema (Sarah Paulson) ennastohverdav armastus tütre (Kiera Allen) vastu osutub võikaks omandiinstinktiks. Foto: pressimaterjalid