1906: lihtne kingsepp Wilhelm Voigt lollitas kogu Saksa riiki

Täna 120 aastat tagasi, 16. oktoobril 1906. aastal sisenes kaptenimundrit kandnud elupõline kurjategija Friedrich Wilhelm Voigt koos sõdurite salgaga Köpenicki linnavalitsuse hoonesse, arreteeris linnapea ja röövis linnakassa. Selle humoorika vembu eest hakati meest kutsuma Köpenicki kapteniks ja temast sai Saksamaa rahvuskangelane.

Allan Espenberg

Saanud sellest loost teada, naeris Saksa keiser Wilhelm II pisarateni. Monarh andis isiklikult armu mehele, kes oli toime pannud kõige naljakama kuriteo, mida ta oli senini kuulnud, lisades mehe toimikusse isiklikult märkuse „geniaalne sell“. Vapra kapteni seiklused jätsid olulise jälje Saksamaa ajalukku ning nende põhjal on kirjutatud raamatuid ja vändatud filme, ka Eestis. Ja ometi algas kõik üsna proosaliselt.

Wilhelm Voigt sündis 1849. aastal Tilsiti linnas (praegune Sovetski linn Venemaal) tavalise kingsepa perre. Tema isa oli väga töökas ja ema eeskujulik koduperenaine ning suurepärane ema kolmele lapsele. Kuid poeg Wilhelm ei pärinud ei isa ega ema voorusi.

Elukutseline kurjategija

Juba alates väga varasest east hängis noor Voigt tänavatel ja turgudel, luues kahtlaseid sidemeid ja varastades kõike, mis ette sattus. 14aastaselt sai Wilhelm oma esimese süüdimõistva kohtuotsuse varguse eest ja veetis 14 päeva linnavanglas. Kuid see ei toonud talle mingit kasu, sest aastatel 1864–1890 sattus Voigt veel neli korda varguste, pettuste ja võltsimiste süüdistustega vanglasse.

1890. aastal võttis kingsepa ülekäte läinud poeg ette suurema kuritöö: ta otsustas röövida Wongrowitzi linna (praegune Wągrowiec) kohtumaja. Sissemurdja tabati keset ööd otse kohtumajas, kui ta üritas kangiga seifi avada. Seekord ei hakatud professionaalse kurjategijaga tseremoonitsema ja Voigtile määrati 15-aastane vanglakaristus.

Voigt vabanes 1906. aastal, olles oma karistuse täielikult ära kandnud. Kurjamil polnud erilist soovi uut elu alustada ning pealegi oli tal valminud plaan ebatavaliseks ja hulljulgeks kuriteoks. Kuid töö nõudis aega ja ettevalmistust ning Wilhelm leidis tööd kingsepa juures Wismaris. Peatselt avastas tema tööandja, et uus töötaja oli kogenud varas ja viskas ta tänavale. Õnnetused ei tule kunagi üksi: kohe pärast seda konfiskeeris politsei Voigti passi ja andis talle korralduse lahkuda 24 tunni jooksul Mecklenburg-Schwerini hertsogiriigist.

Voigt mõistis, et peab oma plaani võimalikult kiiresti ellu viima, enne kui ta on sunnitud taas turgudelt toitu ja rahakotte varastama. Wilhelm suundus Berliini, kus jäi elama oma õe Bertha juurde. Ta külastas kaltsupoode, otsides sõjaväemundrit ja aksessuaare. Oma uue kuriteo jaoks vajas Voigt nimelt heas seisukorras kaptenivormi.

Linnavalitsus varastati paljaks

Peagi olid kõik ettevalmistused tehtud ja Berliini tänavatele ilmus uhke jalaväekapten mõõga, mõõgavöö ja kabuuriga. Ohvitseri taskus oli kaitseministeeriumi käskkiri, mis käskis kõigil sõjaväelastel ja tsiviilisikutel osutada talle kõigis küsimustes maksimaalset abi. Voigt oli selle dokumendi oma õe köögis käepäraseid vahendeid ja oma kriminaalset annet kasutades valmistanud.

Ühel päeval kohtas Voigt salka sõdureid, kes olid just lõpetanud valveteenistuse ja suundusid kasarmusse. Kapten käskis vastuvaidlemist välistaval häälel sõduritel talle järgneda. Suunduti rongijaama, kus ohvitser ostis igale oma uuele alluvale kruusi õlut. Pärast joogi nautimist sõitis väike salk rongiga Köpenicki väikelinna, mis polnud tollal veel Berliini linnaosa.

Köpenicki raudteejaamas käskis kapten kinnitada täägid ja pärast kohaliku sandarmihoone külastamist liikus sõdurite üksus raekoja poole. Raekojas käskis Wilhelm Voigt sõduritel hoone sisse- ja väljapääsud blokeerida, samal ajal kui tema ja üks sandarmiametnik astusid majja. Petturil oli vähe aega, mistõttu ta tegutses kiiresti ja küüniliselt. Linnapea Georg Langerhansi vastuvõturuumi sisenedes nõudis ta valjuhäälselt enda juurde nii linnapead kui laekurit.

Samal ajal kui kaks hämmeldunud ametnikku istusid Voigti vastas, võttis kapten taskust mitu pitsatiga dokumenti ja nõudis karjudes selgitust riigikassa poolt mingite „maa-aluste tööde“ jaoks eraldatud vahendite omastamise kohta. Linnapea ja kassapidaja kinnitasid, et mingeid töid pole tehtud ja keegi pole raha näinud, kuid raevunud Voigt nõudis raekoja seifi avamist. Raha hoidmiseks mõeldud ruum osutus täis veksleid, aktsiaid, dokumente, tolmu, hiirte väljaheiteid ja ainult umbes 4000 marka.

Varjamata oma pettumust, nõudis kapten raha panemist kotti, kirjutas kviitungi kapten von Maltzahni nimele ja suundus väljapääsu poole. Ta soovitas linnapeal ja kassapidajal valmis panna pesu, seep ja kruus ning oodata vahistamist. „Konfiskeeritud“ sularahasumma ulatus erinevatel andmetel 3557 margast kuni 4002 margani (tänapäeva vääringus ligikaudu 28 000 eurot). Voigt käskis sõduritel veel tund aega raekojahoonet valvata, aga ise naasis Berliini, nagu poleks midagi juhtunud, jõi jaama einelauas kannu õlut ja läks koju.

Keiser lõpetas vangistuse

Wilhelm Voigt arreteeriti täpselt kümme päeva pärast tema visiiti Köpenicki raekotta, just siis, kui kelm luges hommikusöögi kõrvale artiklit jultunud röövi uurimisest. Kurjategija andis üles tema kongikaaslane, kellele ta oli aastaid varem vanglas olles oma plaanidest rääkinud. Esialgu eitas Voigt igasugust rahalist motiivi, väites, et soovis vaid oma passi tagasi saada. Hiljem tunnistas ta, et oli kuulnud, nagu oleks Köpenicki linnale eraldatud miljon marka maa-aluste tehnovõrkude remondiks ja tema eesmärgiks oli selle raha kättesaamine.

„Köpenicki kapteni“ kohtuprotsessi saatis ohjeldamatu naer. Kohtuhoone ette kogunes tohutu hulk berliinlasi, kes soovisid oma silmaga näha meest, kes oli ninapidi vedanud nii sõdureid, sandarmeid kui linnapead. Protsess ise kestis vaid 15 minutit. Voigt mõisteti neljaks aastaks vangi ebaseadusliku vormikandmise, dokumentide võltsimise, ebaseadusliku vabaduse võtmise ja pettuse eest. Kelm kandis karistusest ära siiski vaid kaks aastat: ta vabastati kohe pärast seda, kui keiser Wilhelm sellest loost kuulis.

Voigt vabastati ja talle tagastati ka pass. Kuulsaks saanud petis ei saanud enam oma kuritegelikku tegevust jätkata. Selleks polnud ka vajadust, sest „Köpenicki kaptenit“ taheti näha mitte ainult Saksamaal, vaid ka Austrias, Poolas, Prantsusmaal ja isegi Ameerika Ühendriikides. Voigt reisis edukalt mööda maailma ringi ja jutustas oma lugu. Ta kirjutas endast ka raamatu. Hilisemas eas ta rikastus, sai Luksemburgi kodakondsuse ja ostis vürstiriigis maja. Voigt suri 1922. aastal 72aastasena.