Raamatust pole siin küll midagi alles

Sel nädalal jõudis kinodesse kodumaine noortefilm „Musta pori näkku“, mis reklaami kohaselt on Mihkel Raua samanimelise eluloolise romaani ainetel kirjutatud. Paraku on film puhas fantaasia ja raamatust on alles vaid Raua noorepõlve bändi nimi.

Margit Adorf

Kui te olete Mihkel Raua vulgaarset rokiteost lugenud, siis teate, et seal käib igal lehel raju padujoomine ja lakkamatu pidu. Raamat algab sellega, kuidas peategelane peab minema alkoholiravile, sest muidu on alust arvata, et pikka pidu enam ei ole. Sealt edasi liigutakse erinevate meenutuste juurde, kuidas sinna alguse madalpunkti üldse jõuti ning tegelikult on ju ka helgemaid noote, sest paljudest toonastest noortest pralletajatest saavad lõpuks korralikud keskealised, mitmed suudavad joomise maha jätta ja no kõige hullem ju polegi.

Aga… Film ei ole selle raamatu ekraniseering ja kõige kurvem on loo juures see, et täielikult metsa on mindud pealkirjaga. Raamatus on Mihkel Raud selgitanud, kust tuleb selline pealkiri – tema isa kirjutatud laulust, mida ta igal aastal siilisõidu ajal laulis ning mis on Mihkli jaoks omamoodi nooruse ja vabaduse hümn, kuigi sünge taustaga. Filmis saab sellest sügavama tähendusega sümbolist tavaline järvemuda näkku määrimine, isa ega laulu ei meenuta keegi.

Õigupoolest on raamatust alles vaid kolme meespeategelase nimed: Hendrik, Kojamees ja Mihkel ning nende bändi nimi Golem. Seejuures ei ole isegi laul, mida filmis Golemi muusikana esitatakse, üldse Golemi lugu, vaid hoopis Salleri varasema bändi laul. Stsenaariumi kirjutamisel ei ole osalenud raamatu autor Raud, selle on kokku fantaseerinud Martin Algus ja ta on loonud lihtsa tüüpilise pubeka-maanteefilmi, mis on raamatu austajale kindlasti suureks pettumuseks.

Noortefilmina pole viga

Kui te pole raamatut üldse lugenud ja vanust on umbes 15-24, siis ehk on see film teie jaoks super lahe ja pööraselt naljakas. Ei pruugi, aga võib olla. Tegevustik toimub teie jaoks ammusel ajal, 1987. aasta suvel. Noored kutid Mihkel, Tarmo (Kojamees) ja Hendrik on bändis, nad teevad heavy-rock muusikat, hängivad koos punkaritega, on mässumeelsed, kuid samas piisavalt nahka hoidvad, et teada, millal on õige aeg kaklusest põgeneda. Seda juhtub filmis korduvalt.

Hendrik ja Mihkel on kuulsusejanused kutid, kes tahavad saada suurteks rokkstaarideks, nagu välismaal.

Kui Hendrik kuuleb, et Võru festivalil on kohal ka välismaised muusikaprodutsendid, otsustab ta minna kasvõi läbi kivimüüri, et festivalile kohale jõuda ja seal esineda. Kogu film ongi põhimõtteliselt teekond festivalipaigani ja lõpuks konarlik esinemine, millest saab alguse noorte kohaliku mastaabiga tähelend.

Režissöör Jaak Kilmi on teinud küll korraliku noortefilmi, aga veidike liiga palju meenutab see tema paarikümne aasta tagust hitti „Sigade revolutsioon“. Filmis on koomilisi elemente, siin on piinlikke seksinalju, paljaid inimesi, üks kohmakas suudlus ja ohtralt õlle ja viina joomist ning suitsetamist.

Kui see film ei oleks tehtud Raua „raamatu ainetel“, siis vast isegi kiidaks, et täitsa vahva noortefilm. Kahjuks minu jaoks ikkagi rikub kogu loo ära see, et raju raamatuga on nii näruselt ümber käidud, et sealt tõesti mitte midagi algupärast alles ei ole. Ma ei ütleks, et peategelaste nimed ja bändi nime mainimine oleks midagi niisugust, mida saaks pidada „raamatu ainetel valminud filmiks“. See on hoopis teine lugu, täielik väljamõeldis, teise autori looming.

Head näitlejatööd

Noortest näitlejatest on hea Kojameest kehastav Erling Eding, kes on väga närvesööv tegelinski, kuid samas tuleb tunnistada, et äärmiselt noore Kojamehe maneeride sarnane. Hea on ka Hendrikut kehastav Erik Hermaküla. Mihkel Raua rollis olev Timotheus Sammul on pisut rabedam, kohati nagu on okei, siis valgub laiali, aga üldiselt seegi hea töö. Ägeda rolli teeb Carmen Mikiver bussijuhina ja Simo Andre Kadastu sobib väga hästi Hardi Volmeriks. Castingu tiim on hästi hakkama saanud.

Kunstnike puhul ma siiski iriseksin, et ikka jälle needsamad kulunud vaesed paneelmaja korterid. Mihkel Raud oli väga tuntud kirjanike laps, nad olid heal järjel ja ei elanud kindlasti sellises punkrilaadses pisikeses kunkus nagu filmist paistab. Siinkohal oleks siiski tahtnud näha nõukaaegset valgusküllast luksust, mitte võidunud tapeeti ja 60ndatest pärit kulunud mööblit.

Soengud oleks võinud samuti olla rohkem 80ndad. Hendrikul ei olnud selline 70ndate stiilis sassoon, kui vaadata vanu fotosid. Mihklil ei olnud samuti selline 70ndate vaibiga sonks, vaid pigem siilipea… Aga noh, mis autentsust siin ikka tasub oodata filmist, mis nagunii väidetavat algmaterjali üldse ei järgi.

Mul on kahju, et raamatuga on nii halvasti ümber käidud. Kui tahate näha Martin Alguse ja Jaak Kilmi uut nostalgiahõngulist filmi 1980ndatest aastatest, siis seda te saate, aga kui sooviksite näha natukenegi seda, mis juhtus Mihkel Raua samanimelises romaanis, siis seda pole üldse. Ise teate, olge hoiatatud.