Huvitav ulmekas lastele

Vanameister Steven Spielberg on nüüd juba 80-aastaseks saamas, ometi ta ei väsi ja on taas valmis saanud mastaapse ulmefilmi, mis kahjuks küll enam ei vapusta sedavõrd kui tema kunagised meistriteosed „Kolmanda astme kontakt“(1977) või „E.T.“ (1982) või „A.I.“ (2001) või „Vähemusraport“ (2002) või „Maailmade sõda“ (2005). Ma ütleks, et teadusulme filmidest parimad ongi kolm viimatimainitut, kuigi kaks varasemat siin nimetatut lõid maailma kinos suuremaid laineid ja neid võib pidada ulmežanri tippteosteks kindlasti.

Nüüd jõuab kinodesse „Avalikustamise päev“ („Disclosure Day“),mis küll algab paljutõotavalt ja on ka kvaliteetsel tasemel valminud film, aga kahjuks sisu poolest kukub põnevalt alanud lugu poole pealt kokku ja enam ei korjagi end kuni lõpuni niimoodi üles, et sellele saaks kaasa elada sama pinevusega kui filmi algusosas.

Üks asi, mis häirib, on see, et filmis puhutakse kogu selle UFO-teema avalikustamine nii tohutu suureks nagu sellest poleks iial varem juttu olnudki. Kuigi siin viimasel aastatel on ju järjest ka ametlikes kanalites (NASA) avaldatud raporteid tundmatute lendavate objektide teemal, mida nimetatakse nüüd UAP-deks (Unidentified Anomalous Phenomena). Avaldatud on videoid ja antud pressikonverentse, rääkimata sellest, et läbi aastate on levinud erinevaid vandenõuteooriateks tembeldatud lugusid, filme, videoklippe jne jne.

Selles mõttes on siin mängufilmis lõpuks avaldatav info äärmiselt kahvatu ja enne seda käib tohutu kisma, nagu nüüd tuleks päevavalgele midagi ennekuulmatut, kuid lõpuks on see info siiski lihtsalt järjekordne ammukuuldud-ammunähtud asi, mida keegi seni pole lihtsalt uskunud või päris-päris ametlikult teada andnud. Ja ega siingi saabub meediakanalis eetrisse paisatud info ikkagi nn vilepuhujalt, mitte ametliku valitsuse teadaande kaudu.

Kui vaatate filmi treilerit, siis seal võtab sõna ka režissöör Spielberg ise, kes ütleb, et viimast filmi tehes on ta üha enam veendunud, et maavälised olendid on olemas, oma esimesi ulmefilme tegi ta suurema kõhklusega. Selles plaanis vaadates on hea, et Spielberg on teemaks võtnud ka Jumala ja religiooni teema, käsitledes seda selles võtmes, et kas usklikud inimesed suudavad leppida teadmisega, et Jumala loodud inimene ei ole maailmas ainus… Filmis tsiteerib üks nunn piibli ridu, öeldes, et maa peal on inimene ainus, miski ei takista uskumast, et avaras maailmaruumis on veel teisigi Jumala loodud maailmu, viidates sellele, et religioosse inimese maailmapilt ei tohiks kokku variseda, kui ta saab teada, et bioloogiline elu on ka mujal kui maamunal.

Kohe filmi treileri alguses on ka ära näidatud üks lõpustseene, kus laps näeb oma toas metsloomi ja järgneb neile. No see on siis selle filmi üks justkui hirmsamaid ufostseene… Ja üldse – kogu filmi treiler on niisugune, et kui selle olete ära vaadanud, siis nagu kinno rohkem asja ei olekski…

Ma siiski soovitan kinno minna, sest filmi algusosa on tõesti huvitav teekond kuni umbes selle hetkeni, mil algab esimene suurem autodega tagaajamine. Sealt alates veereb kõik kolinal allamäge, aga no nii hulluks ei muutu, et lõpuni vaadata ei suudaks, kannatab vaadata küll, kahjuks võib vaatajat tabada mõningane kibe pettumus, et hea asi on lollilt ära vajunud ja liiga titekaks muutunud. Kui ootate sarnast elamust nagu näiteks mõne Christopher Nolani filmi puhul või loodate, et Spielberg on oma varasemaid saavutusi seekord ületanud, siis kahjuks seda ei juhtu. Turvaline film ka kooliealistele lastele ja ehk eelkõige just neile, kes veel ei ole liiga palju erinevaid ulmekaid näha jõudnud ja kellel veel ei ole nõudlikum maitse.

Lühidalt sisust: TV ilmatüdruk saab ühel päeval kummalise valgustuse osaliseks ja hakkab rääkima võõrastes keeltes, samal ajal on ülisalajasest organisatsioonist info varastanud endine töötaja, küberturbe tippspetsialist, kes on osaks nn vastupanuliikumisest, kes nüüd soovib seni varjul olnud info avalikuks teha. Vahepeal on natuke tagaajamist ja takistusi, kuni lõpuks siis salafailid telekanali eetris avalikuks tehakse. Kõik kohe usuvad ja kõik levibki sekunditega globaalselt üle maailma (mul kui ajakirjanikul oli seda eriti valus vaadata, sest see oli nii piinlikult lapsikult lihtsustatud lahendus, no ulmefilmis võiks ikka veidi realistlikku lähenemist olla).

Selle filmi puhul on oluline teekond, siin on küll mõned kuulamisväärsed dialoogid ja vaatamisväärsed stseenid, siin on häid ideid. Suurimaks miinuseks on see, et lõpuks jääb ikkagi selline tunne, et lugu on korralikult läbi komponeerimata ja kuidagi poole pealt on loo jutustamise ramm raugenud. Selle filmi puhul on küll omanäoline spielberglik joon see, et tulnukaid ei esitleta siin kui pahasid kurjade kavatsustega vallutajaid, vaid kui kedagi sellist, kellega peaks sõbralikult läbi saama. See on hea. Arutletakse selle üle, kas inimesed peaksid tõde teadma või peaks seda nende eest varjama. See on ka hea. Päris lõpplahendus on niisugune, et jääb vaataja otsustada, mis see tõde siis oli, ja mis seal edasi saama hakkab – kas see ka hea on, jääb siis juba kinokülastaja enda otsustada. Vapustavat filmielamust täisealisele ma ei garanteeri. Aga ulmehuvilise kooliealise lapse jaoks on kindlasti väga põnev film. Sobib umbes alates sellest east, kui suudab tiitreid jälgida. Verd ei pritsi, keegi otseselt surma ei saa, seksistseene ei ole. Tulnukaid on, mitmetes stseenides, samas nagu öeldud, siis neid ei ole serveeritud ohtlikena. Suve algusesse hea lihtne meelelahutus.

Margit Adorf