Karune kaklus, kosmoseni ja tagasi

„Kiired ja vihased 9“ on jõudnud kinodesse ja kui teil on sel suvel soov kinos vaadata ära üksainumas film, siis see sobib suurepäraselt, see annab niisuguse märulinätaka, et oigate veel mitu kuud!

Margit Adorf

Sel kevadel juhtus minuga midagi imelikku. Midagi, mida ma ei ole mitte kunagi varem tundnud. Ma sattusin kinos nägema „Kiired ja vihased 9“ treilerit ja mul tekkis vastupandamatu tung seda filmi vaatama minna. Treiler oli paljulubav, jäi mulje, et seekord polegi üksnes mingi rallijamps, vaid juba midagi „Mission Impossible“ sarnast, viimane mulle aga märulina meeldib.

Niisiis. „Kiired ja vihased“. See on filmisaaga, mis on minust seni täielikult mööda läinud, sest: mitte kunagi varem ei ole ükski selle filmi treiler tekitanud mõtet, et oleks hea idee seda filmi vaadata. Tegelasi tundub seal olevat ilge posu, kogu aeg sureb keegi ära, aga samas on järgmises osas neid peategelasi ikka jube palju. Mingit asja nad seal ajavad, aga samas nagu ei tundu mingit sisu ikkagi olevat. Vaat sellised muljed on mul seni „Kiiretest ja vihastest“ jäänud, peamiselt treilerite põhjal.

Samas – ma tean mitut vägagi haritud ja intelligentset täiskasvanud inimest, kellele „Kiirete ja vihaste“ saaga väga meeldib, nad vaatavad neid filme kire ja rõõmuga, muutudes ise samal ajal huilgavateks tiinekateks. Fenomenaalne, peaks ütlema. Niisiis, otsustasin asja seekord oma silmaga üle vaadata.

Peab tunnistama, et: tegelasi oli tõepoolest igavene pinutäis ja kuna ma varasemaid filme vaadanud ei ole, siis oli pisut keeruline jälgida seda, kes on kes ja mis suhted neil seal täpsemalt omavahel on. Seda naljakam aga oli vaadata näitlejate näoilmeid, kui nad püüdsid olla hästi tõsised ja karmid, kulm karuselt kipras ja suu kriipsuks tõmmatud. Komöödia omaette.

Nalja sai siiski ka, näiteks üks paljudest hulludest kihutamisstseenidest, kus mingi tüüp põrutas autoga kaljude vahele, kukkus siis pea ees romust välja, peaaegu täpselt maamiini otsa, misjärel romu kukkus päriselt ka sinna maamiini otsa, misjärel karm kutt siiski edasi kõndis, misjärel talle mingi teine romu kuskilt taevast umbestäpselt pähe kukkus. See oli tõesti jaburalt naljakas, no hirnu-herneks-emotsioon. Seda kõike jälgisid eemalt karmi kuti karmid kamraadid, kellel korraks juba nutuvõru suu ümber tuli, aga siis too umbestäpselt maamiini otsa kukkunu jalutas muidugi rahulikult talle pähekukkunud auto tagant välja.

No ja terve film ongi sedalaadi. Vahepeal nad natuke siluvad mingeid oma möödunud suhteid, mis on täiesti igav, aga õnneks need osad liiga pikaks venitatud ei ole. Küll aga on seal väga ohtralt, külluslikult, barokselt lopsakalt palju erinevat kihutamist, plahvatusi, õhulende, kukerpalle, kiljumist-karjumist, kakelust ja tramburaid. Ausaltöeldes on seda nii palju, et annab korraliku üledoosi, film on kaks ja pool tundi pikk ja ega ma vist ei liialda, kui väidan, et kaks tundi sellest on kõva küte, tagaajamine ja kummivilin.

Natukene on film tõesti ka „Võimatu missiooni“ sarnane, sest seal tuleb päästa maailma paha arvutitarkvara elimineerimise teel, ja selleks on vaja korraks lennata kosmosesse. Mõistlikku kosmoselaeva neil kiiretel ja vihastel mõistagi ei ole, aga mingi autost ja lennukist kokkuklopsitud sõiduriist ajab ka asja ära. Jabur, jabur, täiesti ajuvaba, aga sedapuhku pean küll tunnistama, et kogu see film on nii totter, et mõjub tõesti naljakana.

„Kiired ja vihased“ filmisaaga esimene osa jõudis kinodesse 2001. aastal. Käesoleva filmi režissööriks-stsenaristiks on Justin Lin, kes on ka varem sama saaga filme vändanud: 2006, 2009, 2011 ja 2013. Koos praeguse filmiga on Lin niisiis kinolinadele toonud üle poolte saaga filmidest. Ja on oodata ka kümnendat „Kiirete ja vihaste“ filmi.

Ma pean tunnistama, et minus tärkas soov ära vaadata ka varasemad „Kiired ja vihased“. Võimalik, et see on masohhistlik mõte ja ma sellel teel lõpuni ei jõuagi, sest ma kahtlustan, et soov minna kinno vaatama „Kiireid ja vihaseid“ tekkis sel kevadel just seetõttu, et talvel ei saanud pikka aega normaalset suure ekraani kinoelamust ja nüüd on aju kino järele nii näljane, et antagu ainult ette, ükskõik mida. Samas, oli lõbus küll seda üheksandat osa vaadata. Tekkis lõbustuspargi ameerika mägede efekt. Südamehaigetele ei soovita, aga kes tahab ja saab endale adrenaliinilaksu lubada, siis selleks kõlbab film imehästi. Totaalselt jabur rämpstoit, minge vaatama ainult sel juhul, kui isutabki sellise sodi järele. Sa tead, et see ei ole sulle kasulik, aga mõnikord on nii kuradima hea patustada, eksju.

„Kiired ja vihased 9“ on kõrgelennuline kaloririkas sodiamps. Foto: Filmimaterjalid