Käsilased teevad õudusfilmi

Juuli esimesel päeval maandus meie kinodesse väikeste kollaste tegelaste uus seiklusfilm „Käsilased ja koletised“, mida on seekord kindlasti palju huvitavam vaadata filmiajaloo teadmistega fännil kui tavalisel väikelapsel.

Margit Adorf

Võib juhtuda nii, nagu minul selle kinokülastusega läks – mul oli väga huvitav ja palju ka äratundmisrõõmu, mis stseenid kuskilt klassikalisest filmist pärit olid, samas kui mu 12-aastane laps teatas pärast seanssi (suure pinnimise peale), et kui see film telekast tuleks, siis ta teist korda enam ei vaataks. Samas, kinos oleks küll nõus veel ühe korra vaatama. Eelpubekale omaselt ta ei tahtnud mingit süvaanalüüsi teha, vaid kommenteeris puiklevalt: „Meeldis ja ei meeldinud. Oli nagu ajalootund!“

Selles osas tabas ta küll naelapea pihta, ja me ei olnud enne kinoskäiku mingit eeltööd teinud, et aimata, mis ees ootab. Mina vaatasin treileri ära ning sain teada, et film räägib loo, kuidas käsilased tahavad filmi teha, aga selleks on neil vaja suuri koletisi ja muidugi need nad ka leiavad… Mu laps hindas veel, et kui olnuks niisama niisugune film, et käsilased teevad filmi, siis oleks olnud parem, aga see oli nagu hoopis ajaloo jutustamine.

Tal on õigus. Linateos algab seigaga, kuidas üks ekskursioonigrupp on Hollywoodis giidiga tuuril ja neile näidatakse filmiajaloo olulisemaid tegijaid. Kui giid jõuab käsilaste Henry ja Jamesi juurde, siis teatavad lapsed, et nad ei ole iial nendest midagi kuulnud ja giid alustabki ajalootundi. Ehk hakkab jutustama lugu sellest, kuidas minionid kunagi aegade hämaruses kolisid ühe kurja bossi juurest teise juurde, kuni lõpuks jõudsid kogemata Hollywoodi vesterni võtteplatsile. Vaataja viiakse läbi erinevate kuulsate (tumm)filmiviidete sellesse aega, mil linateoseid hakati tegema heliga. Teadupoolest lõpetas heli kasutuselevõtt nii mõnegi tummfilmistaari kuulsusrikka karjääri, sest helifilmidesse nad enam ei sobinud. Sama juhtub siin ka käsilastega.

Läbipõletatud tummfilmistaarid-käsilased jäävad üleöö ilma oma luksuslikust villast, kus nad on pidanud pillavaid pidusid, nad visatakse tänavale ja peavad oma elu taas nullist alustama. Henry ja James soovivad ikka endiselt teha filmi, koletistega õudusfilmi. Teine osa käsilasi aga tahab minna tagasi juurte juurde ehk leida endale uus kuri boss, keda teenida. Käsilased moodustavadki kaks gruppi – ühed leiavad endale maailmavallutusplaanidega tulnuk-roboti ja teised manavad esile rohelise deemoni, kelle abiga siis sulatavad Põhjanaba jää seest välja kaks verejanulist koletist, kes veel omakorda äratavad ellu ülisuure limakoletise, mis neelab oma teel kõike.

Muidugi toimub tohutu võitlusstseen, mille käigus tsiteeritakse ulmefilmide ajalugu (tekstilisi viiteid nendele filmidele ei ole, kes on näinud, see tunneb ära). Kui aus olla, siis selle linaloo vältel ma vahepeal mõtlesin, et see nüüd on niisugune film, mis nagu päris väikestele lastele ei sobigi ja kas neil üldse oleks seda huvitav vaadata. Üks isa koos kahe väiksema lapsega oligi sunnitud poole pealt lahkuma, sest näis, et lapsed ei viitsinud seda enam vaadata, või siis oli see nende vanuse jaoks liiga hirmus.

See on rohkem nagu täisealise filmifriigi film, kooliealine laps saab vast siiski oma seiklusliku elamuse ka kätte, naljakaid kohti on seal ikka samuti hulgim. Aga seekordne käsilaste osa on tõesti nii mitmekihiline, et pakub rohkem naudingut sellisele vaatajale, kes on viitsinud vaadata hulgaliselt vanu filme, vähemalt kuulsamaid tummfilme, esimesi helifilme ja on ka kursis ulmefilmide ajalooga.

Limafilmid olid ulmefilmide seas omaette žanriks, ilmselt seetõttu, et tulnuk-lima oli käepärane filmis ekraanile tuua. Tavaliselt oli süžee selline, kus kosmosest saabus kuri limane-tarretav ollus, mis siis asus kõike oma teel neelama. Siin on see täiesti olemas. Samuti on siin tsiteeritud tummfilme nagu näiteks „Reis Kuule“ („A Trip to the Moon“, 1902), „Suur rongirööv“ („The Great Train Robbery“, 1903), „Turvalisus viimasena!“ („Safety Last!“, 1923), „Metropolis“ (1927), „Muumia“ (1911), „Kodanik Kane“ („Citizen Kane“, 1941), „Päev, mil maailm jäi seisma“ („The Day the Earth Stood Still“, 1951), „Valing“ („The Blob“, 1958), „Maa lendavate taldrikute vastu“ („Earth vs. the Flying Saucers“, 1956), „Babylon“ (2022) jne jne, kõiki ei jõua nimetada ja päris kindel, et ühe vaatamisega ka kõiki ära ei tundnud.

Osad filmide tsiteerimise kohad olid justkui tuttavad, nagu oleks näinud, aga kohe ei tulnud ette, kus täpselt. Mõned on väga selged ja kuulsamad (näiteks „Matrix“), teised vajavad teravamat pilku ja suuremat filmivaatamise pagasit. Eriti suur rõõm võib olla neil vaatajail, kes on end läbi närinud nii tummfilmide kui varajaste ulmefilmide rägastikust.

Hetkel pole teada, millal järgmine käsilaste film tulekul on, praegune jõudis kinodesse aasta varem kui plaanitud. Esialgu oli see välja kuulutatud alles 2027. aastaks, kuid nagu näete – see on juba nüüd kinodes. Seega kasutage võimalust, kui julgete! Rõõmu pakub film väiksele ja suurele ning ka parasjagu peamurdmist, kui on soov filmitsitaate lahti kangutada. Täiesti võimalik on linalugu nautida ilma igasuguste eelteadmisteta, ja ega ei ole kohustust siin põgusalt mainitud filme kõiki ära vaadata. Kuigi, kui olete neid näinud, siis seda lõbusam uus käsilaste film tundub!