Klassika uues kuues – „Hirmu neem“

Noorem kinopublik vast ei ole seda filmi varem näinud, kuid vanem ja sügavama filmihuviga publik teab kindlasti kahte täispikka linateost, pealkirjaga „Hirmu neem“ („Cape fear“). Nüüd on sama romaani ainetel loodud teleseriaal, mida saab vaadata AppleTV vahendusel.

Margit Adorf

Ütlen igaks juhuks kohe ära, et selleks, et vaadata AppleTV kanalit, ei pea teil kodus olema Apple’i arvutit, võite seda rahumeeli vaadata ka Microsofti Windows platvormil töötaval seadmel. Hea on kõnealuse voogedastusplatvormi puhul see, et valida saab ka eestikeelseid subtiitreid.

Aga nüüd loo enda juurde: „Hirmu neem“ on USA krimikirjaniku John D. MacDonaldi (1916–1986) 1957. aastal ilmunud romaani „The Executioners“ ainetel tehtud seriaal. Romaani põhjal on eelnevalt vändatud kaks väga head filmiversiooni: 1962. aastal tõi selle kinodesse filmilavastaja J. Lee Thompson ja 1991. aastal väntas oma filmiversiooni Martin Scorsese, kurjami peaosas oli selles filmis Robert De Niro. Tema verivaenlaseks oli jurist Tom Bowdeni rollis Nick Nolte. Muuseas, romaanigi on hiljem uuesti avaldatud just „Hirmu neeme“ nimelisena, mis sai filmide pealkirjaks. Eesti keelde seda romaani seni tõlgitud ei ole, kuigi John D. MacDonaldi krimiromaane on eesti keeles ilmunud küll, kõik 1990. aastatel ja 2000. aastate alguses, kokku neli erinevat teost.

Peab ütlema, et kuigi eelmisest filmist on möödas juba 35 aastat, siis on ikkagi üsna riskantne teha sama romaani ainetel nüüd sarja, sest Scorsese’i versioon ja de Niro-Nolte näitlejatööd olid niivõrd muljetavaldavad, et kes seda kunagi näinud on, see niisugust filmi naljalt ei unusta. Scorsese’i film oli vägivaldsem ja toorem kui esmaversioon, uus sari aga näib vähemalt esialgu olevat veidi rohkem kassi-hiire mängu juures tagasi. Sarja kasuks räägib see, et siin on kauem aega pinget kruvida ja vaatajat eksiteele viia, panna teda aeg-ajalt kaasa tundma ka kurjategijale.

Sari ei ole päris sama, mis eelnenud filmid ja ka ei järgi see üks-ühele romaani, sest tegevustik on siiski toodud kaasaega, mil meil eksisteerivad nutitelefonid, turvakaamerad, internet… Kõik need uuema aja tehnilised võimalused on võimalus ju ka kurjategijate käes – veebi kaudu on lihtne imbuda näiteks teismeliste telefonidesse ja teeselda hoopis kedagi teist. Lisaks sellele ei ole perekond, keda vanglast vabanenud kurjategija kummitama hakkab, sugugi enam nii eeskujulik musterperekond, kus armastav ema ja isa, vaid aastatepikkune abielugi on hakanud vaikselt karidele jooksma. Naisel on oma minevikudeemonid, mees aga on salamisi narkosõltuvuses ja lisaks ripsutab tiiba ühe oma naiskolleegiga. Peres kasvab kaks teismelist last ja naine on eelnevalt olnud selle kurjategija advokaat ning alles hiljem abiellunud sama kurjategija juhtumi süüdistajaga.

Süüdistajat, perepead Tom Bowdenit kehastab sarjas Patrick Wilson, tema abikaasa Anna Bowdeni rollis on Amy Adams. Mõrva eest 14 aastat vanglas istunud Max Cady rolli teeb Javier Bardem, kelle kehastatud psühhopaat on palju peenekoelisem versioon varasematest. Bardem on kohati päris toksiliselt maskuliinne ja ilmselgelt kriminaalne, kuid samal ajal on tema rollis ka palju seda laengut, mis paneb vaataja päriselt kõhklema, kas asi ikka on nii hull nagu Anna Bowden esimestest hetkedest alates kahtlustab. Sarjas maalitakse välja ka Cady raske lapsepõlv, mis annab vaatajale omakorda soovi püüda teda mõista ja ehk kaasagi tunda.

Sarjal ei ole seekord üht-kaht kindlat stsenaristi, vaid erinevad osad on erinevate kirjutajate sulest tulnud, samuti on siin töös olnud mitmeid erinevaid režissööre. Sarja põhiprodutsentideks on Martin Scorsese, Steven Spielberg ja Nick Antosca, mis lööb seriaalile kindla kvaliteedi pitseri. On tõesti väga hea sari, julgen ma öelda esimese kolme osa pealt.

Apple TV sarja on ühe tegelasena toodud ka Juliette Lewis, kes tegi 1991. aasta filmis tütre Danielle rolli ja sai selle eest vaid 18-aastasena nii Kuldgloobuse kui ka Oscari nominatsioonid. Võitnud ta Oscareid ja gloobuseid ei ole, kuid ka nominatsioon väärib märkimist. Tema puhul ma hetkel ei oska öelda, missuguseks roll kujuneb, sest sari ei ole kohe kogu ulatuses vaadatav, osad ilmuvad kord nädalas reedeti, ja loo kirjutamise ajal ei ole sari veel isegi poole peale jõudnud. Sel reedel tuleb neljas osa, kokku on sarjal kümme osa, millest viimane jõuab vaataja ette 31. juulil.

Romaani põhiliin oli selline, et 14 aastat naise vägistamise ja mõrva eest vanglas viibinud kriminaal vabastatakse, sest ilmnevad asjaolud justkui ta ei oleks olnud koletus veretöös süüdi. Mõrtsukas asub nüüd teda süüdistanud juristile ja tema perele kätte maksma. Varasemates versioonides on see olnud selgemalt ja kiiremini välja joonistatud, uusversioonis tulevad mängu kõik kaasaegsed tähelepanu hajutamise nipid, muuhulgas ka see, et aktivistid toetavad kriminaalide rehabiliteerimist, veel enam – kui avalikkus arvab, et Cady ei olegi süüdi, asutakse päevavalgele kiskuma hoopis advokaadi ja süüdistaja inimlikke vigu. Eriti soovitan vaadata neil, kes hindavad näitlejameisterlikkust, sest nii Bardem, Adams kui Wilson teevad suurepärased rollid, Lewist veel ei oska kommenteerida, sest esimestes osades on ta olnud valdavalt näomaskis. Siit veel koorub nii mõndagi põnevat, mida varasemates filmides ei ole olnud.

Muide, kui kellelgi on huvi vaadata Scorsese’i 1991. aasta täispikka filmi, ja võrrelda seda praeguse sarjaga, siis „Cape fear“ 1991. aasta filmi saab AppleTV kaudu rentida, filmilaenutuse hinnaks on 3,99 eurot. Vanal filmil eestikeelseid subtiitreid kahjuks valikus ei ole, kes soovib, saab panna näiteks soomekeelsed supakad. Kindlasti ei tasu karta seda, et kui olete täispikka filmi näinud, siis pole mõtet sarja enam vaadata. Seriaal ei ole filmi uusversioon, vaid liigub siiski pigem oma rada ja ei järgi ka raamatut nii täpselt kui eelnevad filmid. Sarjal on 1991. aasta filmiga mõningaid sarnasusi, kuid need kaks on siiski erinevad lood ja kunstiteosed.

Ja kui ma ütlen, et sari on kunstiteos, siis selle sarja puhul ma ei liialda, siin on tõepoolest palju vaeva nähtud selle nimel, et lugu oleks pinev, visuaal filmilik ja sisu kaasaegne. Esimeste osade põhjal hinnates väga paljutõotav sari, millega vihmaseid suveõhtuid täita. Pole mingi niisama masstoodang.