Klouniperekonna kurbus ja rõõm
Sel nädalal jõudis Tallinna kinodesse dokumentaalfilm „Minu pere ja muud klounid“, mille autoriteks Heilika Pikkov ja Liina Särkinen. Film räägib klouniametit pidavast abielupaarist Haide Männamäest ja Toomas Trossist, kes on rahva seas tuntud kui Piip ja Tuut.
Margit Adorf
Kuigi Piip ja Tuut on naljaklounid, mitte kurvameelsuse kehastused, siis lavatagusesse ellu jääb publiku eest varjule perekonna valu ja klounide laste vaimse tervise mured, sest lapsed peavad vanemate töö tõttu varakult iseseisvaks saama, samas kui üks lastest on autismi diagnoosiga. Kõigi raskuste kiuste usub pereisa Toomas, et teater on maailmas selleks, et muuta inimeste elu paremaks.
Haide ja Toomas on koos olnud juba 1990ndatest aastatest alates, koos käisid nad ka Taani teatrikoolis. Nad on abielus ja neil on kolm last. Filmi autorid on perekonda filminud enam kui viie aasta vältel, see on vaatlevas laadis, vähem on intervjuusid ja need jäävad tegelikult üsna pinnapealseks, kuid selle pealispinna all on tunda sügavamat tumedust. Ma ei tea, kas autorid ise väga ei küsinud ega surkinud või olid filmi täiskasvanud peategelased rohkem kinnised, kuid linaloo kõige avameelsemaks ja mõnes mõttes ootamatuks peategelaseks kujuneb vanim tütar Emma.
Ema Haide räägib vihjamisi, et lapsed olid nende perre soovitud, kuid tuli väga kaua oodata, millal esimene sünniks. Vaataja ei saa teada, miks laste saamine varem ei õnnestunud, keegi seda ei küsi ja keegi ise ka rääkima ei hakka. Vast polegi oluline. Lapsed siiski tulid, kolm õige lühikese vahega, ehk nagu Haide filmis ütleb: „Olin krooniline rase.“ Sellegipoolest tundub kõige vanem tütar Emma, kes on 15-aastasena, mil film perekonda jälgima hakkab, nagu väike täiskasvanu. Ta lõpetab parasjagu põhikooli. Linaloo arenedes saame teada, et kui ema ja isa on tööl, siis on noorema õe ja venna eest hoolitsemine olnud Emma õlul. See on olnud talle raske koorem. Me ei saa teada, kas on tal abiks olnud mõni täiskasvanud sugulane-tuttav, pigem jääb mulje, et ta on olnud täiesti üksi. Me ei saa teada kui vanalt ta esmakordselt nooremate eest hoolitsema jäi, kuid vihjamisi võib aimata, et 15-aastasena on tal sellega juba paras kogemus.
Emma pihtimused on filmis kõige valusamad ja vahetud. See tõstab teravalt esile ka noorte vaimse tervise probleemi, kuigi jällegi, sügavuti sellel ei peatuta, pigem voolab film lihtsalt edasi, sest elu on selline ja midagi nagu polegi parata. Vanematel on samuti raske olnud lastest lahus olla, aga leib tuleb lauale tuua ja amet on selline, et kui ema ja isa on tööl, siis nad on tööl korraga. Kui nad on välisreisil, siis nad on seal korraga. Publikul ei teki küsimustki selles, kas ema ja isa ikka piisavalt hoolivad oma lastest, näha on, et hoolivad, sügavalt. Aga nende elus on üks armastus veel – see on teater. Toomas ohkab korduvalt, et teater on ju see, mis peaks inimeste elu paremaks tegema.
Perekond tuleb ühiselt läbi koroonapandeemia aegsest sulgemise perioodist, Emmast sirgub noor täiskasvanu ja ta kolib kodust välja peigmehe juurde elama. Aeg möödub, pereliikmed saavad ka omavahel mingitest asjadest ajapikku paremini aru või millestki üldse teada, mis varem jutuks ei olnud. Lõpuks jõuab film sellisesse finaali, kus asjad laabuvad paremini, torm on vaibunud, pisarad kuivanud, saabub mõningane helgem lahendus, kuigi kogu lool on ikkagi kurbuse pitser. Kõik, mis on saavutatud, on tulnud läbi raske töö, valu ja vaeva.
See on väga ehe portree ühest Eesti perekonnast. Klouni elu ei ole siin sugugi meelakkumine ja ega väga palju nalja ei saa. Muheleda saab, kuid väga tihti on siiski tunda olemise painet, elu ei ole meelakkumine. Armastust on filmis küll, armastust ja sügavat hoolimist. See ei ole mingi tüüpiline dokumentaal, kus inimesed räägiksid oma elust või tööst. See on pigem poeetiline portree, antropoloogiline vaatlus, kus publik saab ise kujundada oma arvamuse ja hiljem arutleda sotsiaalselt valusatel teemadel. Lastefilm see ei ole, teismelistel juba sobib vaadata, kuid pere pesamunadel hakkaks seda vaadates tõenäoliselt igav. Täisealistest sobib neile, kes armastavad psühholoogilisi draamasid.
Ma hoiatan veel, et tegemist on väga emotsionaalse linalooga, mis võtab tundlikumal vaatajal kindlasti silma märjaks. Võtke kinno minnes salvrätipakk kaasa! Hea film, kindlasti minge ja vaadate seda just kinos, seal saate selle doki puhul parema elamuse. Ärge maha magage, seda tasub kinno vaatama minna.
Virumaal on oktoobrikuus ees ka paar tasuta võimalust seda filmi näha, kuid seanssidele tuleb end eelnevalt veebi kaudu registreerida. 8. oktoobril toimub Jõhvi Apollo kinos tasuta eriseanss, registreeruma peab Fienta keskkonna kaudu: fienta.com/et/viru-filmifondi-eriseanss-mpjmk. Sellel seansil on kohal nii autorid Heilika Pikkov ja Liina Särkinen kui ka peategelased Haide Männamäe ja Toomas Tross. Tasuta seanss toimub ka 9. oktoobril Narva Eesti Gümnaasiumis, registreeruma peab samuti Fientas: fienta.com/et/viru-filmifondi-eriseanss-mpjmknerg. Autoritest on Narvas kohal Liina Särkinen.
Oktoobrikuu jooksul jõuab film teistessegi Eestimaa paikadesse, näiteks Iisaku rahvamajas on linateos 24. oktoobril. Rakvere teatrikino kohta hetkel ei oska infot anda, kuid linateose autor Heilika Pikkov lubas, et kindlasti jõuab film ka sinna ja loodetavasti koos külalistega.
