Kullervo kurb saatus

Kinodesse on jõudnud Soome eepose „Kalevala“ ekraniseering „Kalevala: Kullervo lugu“. See film pakub ilmselt rohkem huvi meessoost ajaloosõpradele, kes armastavad aeglaselt kulgevat sünget kostüümidraamat.

Käsikähmlust, mõõga- ja noavõitlusi, maadlemist ja karjumist ning veriseid haavu on siin palju. Palju on lõkkevalgel istumist pimedas öös – ja eks see ole ka loomulik, sest filmi tegevustik kulgeb peamiselt 12. sajandi alguses metsikus Soome looduses.
Droonikaadrid Soome kuuselaantest ja kaljude vahel voolavatest kärestikest on muljetavaldavad, kuid see on vast ka ainus asi, mida ma selles filmis kiidaksin. Ei publik ega kriitikud pole kahjuks filmi väga soojalt vastu võtnud, samas hullult ka ei materdata ja film jääb keskpärase madalama pulga peale jääva hinnangu juurde pidama. Osalt ilmselt seetõttu, et tegemist on nišitootega, selleks, et film meeldiks, peabki olema spetsiaalne huvi ja kindel maitse niisuguste süvaajaloo sõjafilmide vastu.

Hädavajalikud taustateadmised
Lisaks peab kinno minnes olema eelteadmisi, kuna muidu on lugu üsna keeruline jälgida. Annan siin veidi taustainfot. Otseselt ei põhine film „Kalevala“ sellisel kulul, mis seal kõik veel on, keskendutud on Kullervo loole, mida jutustatakse runodes 31-36. On kaks venda, Untamo ja Kalervo. Nendel on mõlemal oma suurpered, Untamo aga läheb vennaga riidu ja notib kogu venna küla maha. Ellu jääb Kullervo, Kalervo poeg, keda Untamo kasvatab kui oma poega, samas loomulikult mitte teda samamoodi armastades nagu oma poega.
Kui Kullervo sirgub suuremaks, hakkab ta filmiversioonis nägema painavaid unenägusid põlevast külast ja surmadest, kuid ta arvab endiselt, et Untamo on tema isa. Filmis näikse Kullervol olevat hulgaliselt vaimse tervise probleeme, painajate nägemine on kõige väiksem mure.
Eeposes on Kullervol üleloomulikud võimed, filmiversioonis seda eriti märgata ei ole, peale selle, et Kullervot üritatakse tappa kümnel eri moel, aga kuidagi jääb ta kogu aeg ikka ellu. Lõpuks annab Untamo noormehe sepp Ilmarise orjaks. Ilmarise naisele Kullervo ei meeldi ja naine punub erinevaid intriige.
Kullervo lahkub Ilmarise juurest suure tüliga, satub venelaste kätte vangi, jälle ta tapetakse ja jäetakse ojasse vedelema, siis aga leiab ta üles tema õde, kes on imekombel samuti küla tapatalgutes ellu jäänud.
Ei õde ega vend tea seda, et nad on suguluses. Noored armuvad, veedavad intiimse öö. Järgmise päeva hommikul saab õde aru, et on maganud oma vennaga, ta ei suuda selle teadmisega edasi elada ja tapab end. Filmis näidatakse vaid jõekaldal nutvat Kullervot, filmi vaataja ei pruugi lugu teadmata üldse aru saada, mis seal täpselt toimus. Eeposes viskab õde end kaljuservalt alla kärestikulisse jõkke.

Liiga vähe maagiat
Nüüd asub Kullervo tõelisele kättemaksuretkele… Ja kaotab. Filmiversioonis ühineb ta oma ema ja isaga alles pärast surma teispoolsuses. Eeposes on asjalood veidi teisiti. Mõnevõrra on filmiloos üle võetud Tolkieni Kullervo loost („The Story of Kullervo“, 1915), kus on õe surm sarnane filmis näidatule. Otseselt ei ole film Tolkieni lugu jutustav, kuid samas pole see ka päris eepose lugu, peamiseks erinevuseks on see, et kui eeposes on mütoloogilised supervõimetega tegelased tõesti muinasjutukangelased, siis filmis ja Tolkieni loos on nad pigem nagu tavalised inimesed ja nõidust või maagiat väga ei olegi, rõhutatakse konfliktide psühholoogilisi tahke.
Kriitikud ongi peamiselt ette heitnud seda, et maagiat on vähe, seega eepost ei austata. Müstilisest ürgloost on tehtud „Temu viikingid“ ehk siis odav kräpp.

Nõrk kangelane
Peaosa ehk Kullervo rolli teeb Elias Salonen, kelle rollilahendus oli minu jaoks liiga eemaletõukav. Ta jätab kohtlase ja nõrgukese ning täiesti ebaseksika mulje. Müütiliselt eeposekangelaselt ootaks siiski seda, et ta võtab millegagi pahviks, aga ekraanil oli kidur, ebakindel, hõredate juustega vaimselt ebastabiilne mees.
Jah, aeg-ajalt ta taples ja karjus koleda häälega, aga väga veenev kangelasena ta küll ei olnud. Ilmselt see oligi režissöör-stsenarist Antti J. Jokineni eesmärk ja visioon, ta püüdis kasutada võõrandusmeetodit, näidates, et kangelane on tegelikult tavaline lihast ja luust inimene.
Soome eeposefilmilt oleksin ma oodanud ka teistsugust muusikalist tausta. Filmis on kasutatud tavalist orkestritapeeti eepiliste viiulitega, samas on Soome tuntud heavy-metal maa, ja mis muusikastiil sobiks paremini 12. sajandi taplusstseene ilmestama kui soome death- või heavy metal? Aga ei, selle asemel on kaeblikud viiulid…
Filmi tegevustik on väga aeglane ja veniv, dialooge pigem napilt, enamuse ajast on pime ja kakeldakse. Ei olnud minu tassike teed. Aga ma ei ütle, et see film üldse ei kõlbaks vaadata, kel huvi, see leidku lähim kino ja vaadaku!

Margit Adorf