Lahjavõitu amps, aga mitte päris lurr
Sel reedel jõuab meie kinodesse Karate Kid sarja kuues film, kus võib näha ka esimeses filmis kuulsuse saanud staare.
Margit Adorf
Esimene Karate Kidi film vallutas maailma kinod 1984. aastal. Mina olin siis lapseeas ja kui seda Soome TV pealt aasta-paar hiljem näidati, siis just täpselt sihtgrupi vanuses, et kleepuda ekraani külge ja vaadata filmi iga kord kui jälle sai. Mulle väga meeldisid igasugused märulid ja võitlusfilmid, aga ainult senikaua, kuni sisuks polnud sõda. 80ndate teises pooles polnud vist küll kedagi, kes poleks teadnud, mis filmist pärineb tsitaat „wax on, wax off“ („vaha peale, vaha maha“). Tegemist on kultuslikku staatusesse tõusnud võitluskunstide filmi žanri klassikaga.
Uus film on selle lahja modifikatsioon, aga loole lisab vürtsi see, et kohale kutsutakse ka esimese filmi staarid Ralf Macchio ja William Zabka. Noore poisi õpetajaks on Jackie Chan, keda küll esimeses filmis ei olnud, kuid keda sai näha Karate Kidi 2010. aasta loos. Kindlasti annab film suurema elamuse neile, kes on esimest osa näinud juba lapsena või kellel on esimene film varasemalt nähtud ja meeles. Kes ei ole esimest osa mitte kunagi näinud, rõõmustage, sest praegu saab originaali vaadata meie regiooni Netflixi pealt. Samas on vaadatav ka 2010. aasta versioon ja ka Karate Kidi telesari „Cobra Kai“. Kellel tekib filmide sarja vastu suurem huvi, siis Apple TV kaudu on võimalik rentida kõiki eelnevat viit filmi.
Lühidalt räägin, mis esimeses osas toimus: teismeline poiss Daniel LaRusso (Ralph Macchio) kolib uude kohta elama. Nende korteris käib abiks elektrik Nariyoshi Keisuke Miyagi (Pat Morita). Rannapeol tutvub Daniel toreda neiu Ali Millsiga (Elisabeth Shue), kellel on vägivaldse loomuga ekspeika Johnny Lawrence (William Zabka). Johnny hakkab Danieli kiusama ja Daniel ei oska end kaitsta. Hädas olevale poisile tuleb appi mr Miyagi, kellest saab Danieli õpetaja ja eeskuju. Daniel pühendub karate õppimisele ja lõpuks võidab turniiril Johnnyt.
Film on südamlik ja emotsionaalne, õpetab kannatlikkust, visadust, eesmärgile pühendumist ja annab ka sõnumi, et vägivald ei ole lahendus, kuid enesekaitse on okei. Seoses selle linateosega suurenes kogu maailmas huvi idamaiste võitluskunstide vastu, eriti noorte seas. Kuna filmi sõnum sedastas, et karate ei ole loodud selleks, et kedagi maha nottida, siis soosis ka see võitluskunstide treeningu levikut.
Uus film on sisult väga sarnane. Seekord kolib Hiinast, Pekingist, New Yorki noor kutt Li Fong (Ben Wang) koos oma emaga. Neil on peres hiljuti juhtunud tragöödia, Li vend on tapetud ja ema on võtnud pojalt lubaduse, et too ei tegeleks enam võitluskunstidega. Li ja tema vend on lapsest saati õppinud kung fu’d, kung fu meister on ka nende onu mr Han (Jackie Chan). Juba esimesel õhtul tutvub Li nurgapealses pitsarestoranis noore neiu Miaga (Sadie Stanley).
Õige pea selgub, et Mial on vägivaldse loomuga ekspeika, Conor (Aramis Knight). Läbi erinevate sekelduste jõuab lugu sinnamaani, et Li otsustab osa võtta New Yorgi karateturniirist, seda innustab teda tegema ka mr Han, kes on samuti reisinud New Yorki. Han kutsub endale appi Daniel LaRusso, kes on ju Hani sõbra mr Miyagi kõige kuulsam õpilane ja mantlipärija. Koos treenitakse Lid, et ta õpiks lisaks kung fu’le ka karate nippe. Lõpuks on Li ja Conor turniiril vastamisi ja muidugi Li võidab.
Filmid on sisu poolest väga sarnased ja eks nad ju ole ka üsna lihtsakoelised, aga siin on oluline rännak, kulgemine alguspunktist lõppu, mis on täis väärt õpetussõnu, pühendumist, raskuste ületamist. Paraku pean küll tunnistama, et uus film ei ületa esimese filmi fluidumit ja tundub selle kõrval pisut hõre, aga ega see halb ka ei ole. Lahjavõitu amps, aga mitte päris lurr.
Vanal vaatajal, kellele esimene film 80ndatest tuttav, on kindlasti rõõm näha algupärast näitlejat ekraanil, kuigi see on mõnevõrra kummastav, sest ta on nüüd ju nii vana (praegu 63, esimeses filmis oli ta 23, aga mängis umbes 17-aastast). Filmi lõpus on väike lisastseen, kus mängu tuleb ka Danieli omaaegne pahalasest vastane Johnny. Algselt oli see stseen ilmselt tiitrite päris lõpus lisaboonusena, kuid on nüüd ettepoole tõstetud ja kärsitu vaataja saab selle ära näha enne kui nimed jooksma hakkavad.
No mis ma oskan kosta? Meelelahutust pakub film küll kogu raha eest, visuaalse poole pealt on lugu väga ilus ja ka võitlusstseenid on hea koreograafiaga. Tegelased on sümpaatsed, neile saab kaasa elada, neil on oma nõrkused, mida tuleb ületada. Miinusena võib esile tuua selle, et uus film ei ole üldse pingeline, või kui on, siis ehk praegusele päris noorele vaatajale.
Linalugu sobib vaatamiseks nii teismelistele kui 50-aastastele. Päris lastekas ei ole, aga ei juhtu ka midagi hullu, kui mõni alla 12-aastane seda vaatama satub – seal ei ole niisugust intiimsust või sel määral vägivalda, mida kooliealine laps mõnes teises filmis juba näinud poleks. Väga noorel võib lihtsalt igav olla.
