Päevakaja saatejuht: raadios pole millegi taha peituda

saatejuht

Kui raadionupp satub Vikerraadio sagedusele, kus parasjagu käimas saade Päevakaja, võite uudiseid edastamas kuulda Erle Loonurme. Saatejuhi meelest on raadiotöö põnev ja raadio tulevik kindel.

Tõnu Lilleorg

 

Erle, kuidas sattusite tööle raadiosse?

Mind huvitas kultuuriajakirjandus ja teadsin, et Rahvusringhäälingus käiakse palju praktikal. Kaks aastat tagasi siia sattusingi, mind hakkas juhendama Riina Eentalu, ta õpetas väga hästi. Tegin kultuuriuudistele reportaaže. Raadiotoimetuses tundsin end esimesest päevast mõnusalt.

Milles seisneb uudistetoimetaja töö?

Tööl ollakse graafiku järgi ja kõik peavad suutma kõiki teemasid kajastada, nii majandust, poliitikat, kui kultuuri. Olen kogemuse poolest toimetuse noorim ning siiani olen olnud õhtuse Päevakaja saatejuht. Veel ei ole ma teinud päevatoimetaja tööd, kes nö päeva korraldab ja haldab. Loodan, et kunagi hakkan ka seda tööd tegema.

Alguses olin rohkem kultuuri valdkonna peal, kuid mida rohkem olen siin olnud, seda rohkem hindan võimalust kajastada ka teisi teemasid. Uue teemaga kokku puutudes saad alati targemaks, silmaring laieneb ning mis põhiline – teemade vahel hakkavad tekkima seosed. Selleks, et kahe ja poole minutiline raadiouudis hästi välja kukuks, tuleb teema endale selgeks teha. Algul tundus näiteks majandus võõras, praegu näib, et vaat üks huvitavamaid teemasid üldse.

Samas ei saa oodata, et reporter teemat lõpuni valdab, sest on selge, et kõike ei saagi teada. Oluline on oskus täpseid küsimusi küsida ja saadud info kuulajateni vahendada.

Raadiotööks peab olema sobiv hääl?

Kui siin praktikandina alustada, siis lükatakse põhimõtteliselt esimene päev eetrisse ja ei ole muud varianti, kui seal hakkama saada. Otse-eetris rääkimist saab õppida vaid kogemuse kaudu. Mida rohkem eetris olla, seda enam saad aru, kui palju on seal nüansse, kui palju on õppida.

Mind koolitas Härmo Saarm, kes õpetas, kuidas hääle kõrgust positsioneerida ja kuidas lugeda teksti mõtet välja nii, et kuulaja seda usuks. Raadiotöös tuleb saada aru, kuidas ja kustkohast hääl tekib. Tuleb ka oma häält valitsema õppida, sest sellest on kuulda iga viimane kui emotsioon ning hääletoon üksi võib anda väga palju informatsiooni. Kuigi hääl on uudiste lugeja signatuur, tuleb ennast nö ära kustutada, et inimesel oleks mugav sisule keskenduda.

Mida tähele panna, kui oled reporterina lugu tegemas?

Tihti soovitatakse küsimused enne intervjuule minekut valmis mõelda. Kohapeal võib aga selguda, et peab leidma uue nurga, sest võib-olla ei tule intervjueeritavalt algselt valmis mõeldud küsimusele üldse vastust. Samas võib vastaja avada ka hoopis uue tahu. Tarvis on suuta lühikese aja jooksul kiiresti infot analüüsida, vajadusel end ümber häälestada ja pidevalt valvas olla.

Kuidas suudab raadio konkureerida uudisportaalide, televisiooni ja ajalehtedega?

Mina olen siin töötatud ajaga muutunud muidugi raadio fänniks. Raadiouudis on üks elujõulisemaid meediume, sest raadiot saab kuulata samaaegselt muude tegevustega ja inimestel on tänapäeval palju tegemist. Raadiot kuulates ei ole sa sõltuv visuaalsest infost, nagu näiteks televisiooni puhul.

Muide, sageli kiidetakse neid ajakirjanikke, kes on läinud raadiost televisiooni üle, sest nad suudavad teha sisuliselt tugevaid lugusid ja neid ka hästi edastada. Raadio eripära seisneb selles, et seal pole mitte millegi taha peituda – kõik, mis loeb, on sisu. Iga lause on tähtis ja unustada ei tohi, et see peab olema ka heas eesti keeles.

Saite ülikoolidiplomi teatriteaduse alal Prantsusmaal, millistel juhtudel ütlevad prantslased „c’est la vie“ („selline on elu“ – toim)?

Ikka siis, kui midagi metsa läheb, leitakse hea põhjendus: ah, selline elu ongi, ärme võtame tõsiselt! See on iseloomulik prantslaslikule n-ö elamise kunstile: lõunapoolsele ja ladina kultuurile omaselt ei võta nad ebaõnnestumist nii tõsiselt kui ehk eestlased. Kui midagi läheb aia taha, tuleb sellest ruttu üle saada ja edasi liikuda, mitte jääda põdema.

Siin on tore seos raadiouudistega – pole aega põdeda, kui midagi valesti läheb, sest homme on uued uudised ja uus päev. Oluline on kohe edasi liikuda. Samas tuleb vigadest õppida!

Kas teatrialane haridus aitab uudistetoimetaja töös?

Kuna tegin teatriteaduses magistrikraadi, oli mul vaja kirjutada akadeemiline lõputöö, mis tähendab teemaga süvitsi minekut ja sünteesi. Ülikooliõppe eesmärk oli õpetada tudengeid mõtlema ja oma mõtet struktureerima, analüüsima erinevaid vaatenurki ning sealt selle „oma“ leidma. Ka raadiotöös tuleb kiiresti infot analüüsida, jääda teemade kajastamisel neutraalseks ja kriitiliseks ning suuta minna süvitsi.

Kas teatrit võib pidada omamoodi rahvavalgustuslikuks meediumiks – suhtlemise keskkonnaks, mis õpetab asjadest aru saama?

Õppimaks teatri juures erinevaid elemente eristama, tuleks pöörata tähelepanu asjadele, mis kõnetavad ja mis mitte. Näiteks, kui dekoratsioonid üldse ei meeldi, siis saab jälgida näitlejate mängu jne. Teater on meie ühiskonna peegel, ükskõik, mis stiilis tükki vaadata. Ja et oma elule kõrvalseisja pilk heita, tasubki teatrit vaadata. Selles mõttes on see valgustuslik meedium küll.

Stuudios mikrofoni ees tunneb Erle Loonurm end hästi. Foto: ERR