President Alar Karis: Tusatujuga seda riiki paremaks ei tee

President Alar Karis oli teisipäeval ja kolmapäeval visiidil Lääne-Virumaal, kohtudes kohalike omavalitsusjuhtide, ettevõtjate, haridustöötajate, vabatahtlike päästjatega. Ta külastas Eesti Geoloogiateenistuse Arbavere uurimiskeskust, Rakvere Spordikeskust, puitmassitehast Estonian Cell, toiduainete tootmise ja jaekaubandusettevõtet OG Elektra, Varisoo viljakasvatustalu. Presidendi sõnul tuli kohtumistel jutuks küll rohkesti probleeme, kuid inimesed on siiski positiivselt meelestatud.

Katrin Uuspõld

Kahepäevasel visiidil Lääne-Virumaal olite mõnes mõttes nagu ajakirjanik – käisite kohapeal ja esitasite ohtralt küsimusi. Kui peaksite kirjutama oma visiidist artikli ajalehte, siis mis oleks selle loo fookus?

Ega tänane päev ei erine teistest päevadest, eks nad tihedad ongi. Tarkus tuleb meelde jätta, mis siin saab koguda ja mis välismaal koguda, ja selle teadmisega aidata riiki edasi – suhelda nende inimestega, kes otsustavad asju, kas poliitilisi, rahaasju või mis iganes.

Minu fookus on olnud ikka see, et inimesed oleksid haritud ja targad, ükskõik, kas nad tegelevad ettevõtlusega või muuga, et need otsused, mis nad teevad, baseeruksid faktidel ja olemasolevatel andmetel, mitte kõhutundel. Kuigi teatavas eas on kõhutunne oluline – siis ta baseerub kogemusel.

Oluline on hariduse küsimus nagu viimane kohtumine oli. Näen, kui palju on seal probleeme ja ükski neist pole uus probleem, need on olnud aastakümneid. Järjekordselt kuuleme, et tuleb järgmine periood, kus me püüame neid küsimusi lahendada läbi selle, et kuskilt eraldatakse raha, natuke lootuses, et mõned asjad lahenevad ise, aga ei lahene, nendega tuleb tegeleda süsteemselt ja süstemaatiliselt.

Haridusteemaline vestlusring Uhtna põhikoolis oli Teie enda initsiatiivil ja enda seatud teemapüstitusega. Miks just nii?

On õpetajate puudus ja Noored kooli on üks variant, mis toob kooli noori, kes tahaksid teisi noori õpetada. Nad vajavad ka koolitust ja eriharidust lisaks varasematele teadmistele, mis neil juba on. Koolist langeb välja väga palju noori, kelle kohta me ei tea, kus nad on. Et nad ikkagi jätkaksid oma õpinguid.

Igivana teema on kutsehariduse väärtustamine ja selle hindamine positiivses võtmes. Ja kuidas kombineerida erinevaid haridusvõimalusi, olgu siis kutse versus gümnaasium, huviharidus versus formaalharidus.

Mis jääb sellest kahest Lääne-Virumaal veedetud päevast ja kohtumistest sõelale?

Sõelale jääb see, et probleeme on kuhjaga, aga kõik vaatavad tulevikku positiivselt. Probleemidega tuleb muidugi tegeleda, olgu siis ettevõtluses või omavalitsuses. Jälle vanad tuntud probleemid – et omavalitsus saaks olla autonoomne, tal peavad olema ressursid. Siin on palju võimalusi, mida riik on jätnud tegemata või ei ole piisaval määral teinud, jagades ülesandeid omavalitsustele, aga piisavalt raha pole kaasa antud.

Ettevõtluses samamoodi, käisin ühe põllumehe juures, kes rääkis oma probleemidest. Ta on ostnud väetised aastaks ette. Ühe aasta ta rahulik, aga mis edasi saab? Ilmselt on keerulised ajad ees. Aga jällegi – ta oli väga positiivne, et kõik laheneb, tal on lapsed, kes tulevad appi ja ta nägi väga helgelt tulevikku.

Samuti Grossi juures käies. Ta püüab samuti laiendada oma kauplusteketti. Tema omapära ongi see, et tema kauplustes on rohkem Eesti kaupa. Tuleks rõhutada, inimesed tarbiksid rohkem Eesti toitu. Arusaadav, ka seal on probleemid, seakasvatus on täna miinustes, aga vaatamata sellele ta jätkab ka sealiha kasvatamist, et jätkata tootmist.

Elu on Eestis koondunud suuresti Tallinnasse. Mis eripära on Eesti erinevatel piirkondadel, kas on ühiseid probleeme, mis vajavad lahendamist?

Eks igal piirkonnal on oma eripära. Ja me teame, kus need piirkonnad on, olgu siis Kagu-Eesti või saared või Ida-Virumaa, eelkõige Narva. Ega me pole mingi erand, et koondutakse suurematesse linnadesse, soomlastel on sama probleem, nad jooksevad lõunasse kokku, meil jooksevad põhja kokku, kõik tahavad suurte linnade juures olla.

Tuleb leida võtmed ja võimalused, kuidas kohapeal inimesi hoida. Kooliharidus on üks – kui kohapeal saadakse korralik haridus, ei ole põhjust ära minna. Tänapäeval on ka töökohti võimalik kombineerida nii, et oled kodus. Ühendused on olulised. Täna saab Rakverest Tallinnas tööl käia ja tulla õhtuks koju tagasi.

Nädal tagasi olite Kadrina Keskkoolis ja vastasite noorte küsimustele. Üks Teie vastus kõlas umbes nii, et kui kõrgkooli juhina oli teil eesmärk, siis olid ka vahendid ja inimesed selle ellu viimiseks või probleemi lahendamiseks. Presidendina on Teie kasutada aga sõna.

Nii ta paraku on. Ja mitte ainult minul, vaid ka suurte asutuste juhtidel. On riike, kus presidendil on ka rahakott ja ta saab otsuseid teha. Aga meil on tõesti nii, et sõna ja vaikimine, kaks asja, mida saab kasutada. Ja seda tuleb kasutada targalt, mitte soovist olla kogu aeg pildil ja iga asja kohta midagi öelda. Pigem tuleb olla kannatlik ja kui enam kuidagi ei saa, siis tuleb sekkuda. Mitte otseselt näpuga näidata, aga juhtida tähelepanu, et saaks edasi mõelda, pigem panna mõtlema inimesi probleemide üle.

Inimesed kuulavad presidendi kõnesid tähtpäevadel ja pärast loevad ajalehest veel hoolega üle, et enda jaoks olulisi mõtteid noppida. Need kõned on aga tähtpäevadeks. Mis oleks Teie sõnum argipäevaks, tänaseks?

Tänane päev saab juba läbi, mis siin ikka öelda!

Aga homseks?

Mina olen alati soovitanud, sõltumata sellest, mis päev on, et inimesed mõtleksid iseseisvalt. Seda peaks harjutama. Teine soovitus on vaadata maailma natuke kriitilisemalt. Täna on võimalik suurtesse lõksudesse minna kui kriitiliselt ei suhtu. Jõuame jälle hariduse juurde tagasi – kui oled piisavalt haritud, oskad näha. Tänases maailmas on palju desinformatsiooni pakutud isegi teaduse sisse, siis tuleb iseseisvat ja kriitilist mõtlemist arendada. Mitte et iga päev tuleks hommikul üles ärgata lausega „kahtle kõiges”, aga ma arvan, et see on oluline.

Ja tuleb olla rõõmus! Tusatujuga seda riiki paremaks ei tee.

11. oktoobril sai Teil täis esimene aasta presidendina.

Jah, mulle öeldi seda. Tuletatakse meelde ja küsitakse, mis sa teinud oled.

Mida vastasite sellele küsimusele?

Ma aasta võtmes ei oska hinnata. Isegi mitte viie aasta võtmes. Presidentidele, ja mitte ainult presidentidele, saab anda hinnangut paarkümmend aastat hiljem, kui nad oma ameti on maha pannud. Ma ei taha öelda, et selleks surnud peab olema, aga distantsilt. Me näeme, et ka presidentidel on olnud väga erinevad hinnangud sel hetkel, kui nad on presidendid olnud ja kümme või kakskümmend või kolmkümmend aastat hiljem.

Aga iseendale annan ma muidugi hinnanguid iga päev. Olen suhteliselt kriitiline enda suhtes.

Esimesel aastal on oma omapära, on vaja käia teatud visiitidel ja nii edasi. Teine aasta on kõige raskem, tean seda varasematest töödest. Kui sa seda tead, siis on võibolla teine aasta natuke lihtsam.

Visiidi käigus kinkisite võõrustajatele purgi mett Kadriorust ja ütlesite, et olete selle ise võtnud. Mis suhe Teil mesilastega on?

Õige vastus on: aitasin mett võtta. Mulle meeldib mõelda, et igas purgis on minu võetud mett!

Mesitarud on mul Kadriorus akna all, kui lähen suvehommikul uksest välja kohvi jooma, siis ma vaatan neid. Olen isegi mesinikele teada andud, et seal ühes tarus toimub midagi, kas te teate? Aga selleks ei pea mesinik olema!