Primadonna katusel…

18. veebruaril saanuks Rahvusooper Estonia endine solist Silvia Urb 95. aastaseks. Teeme primadonna mälestuseks tagasivaate põnevatele seikadele tema elus.

Marvi Taggo

Silvia Urb on olnud laval lõbus lesk, bajadeer, veetlev leedi ja Stella Polaris. Kandnud kõrgeid soenguid ja paabulinnusulgi.

Silvia Urbi ja Georg Otsa võidukäik oli (55 aastat tagasi!)1964. aastal „Bajadeeriga“ Leningradis. Väljamüüdud majad, rahvas braavotas, eesriie läks muudkui kinni-lahti ja karjuti: „Silva! Silva! Georg! Georg!“ „Kuid kõik see vaikiti Eestis maha ja meie esinemist ei kajastanud ükski ajaleht,“ on Silvia Urb möödunut meenutades rääkinud.

Lapsepõlvest

Silvia Urb on sündinud 18. veebruaril 1924. aastal Võrus ning veetnud lapsepõlvesuved vanaisa talus. Tüdruk ketitas lambaid ja jorises samal ajal laulda. Silvia isa Johannes Urb oli kingsepp. Sellest siis ka tütre nõrkus ilusate jalanõude vastu. Eriti lavakingade vastu, mida Silvia on püüdnud ise endale ka kujundada.

Mõtet lauljaks saada Silvial polnud. Veidi vanemana käidi sõbrannaga kinos filmi „Maipäevad“ vaatamas, kus laulsid Jeanette MacDonald ja Nelson Eddy. Kõik „Rose Marie“ laulud olid tüdrukul inglise keeles peas, kuigi ta polnud sõnagi seda keelt õppinud.

„Siis polnud ju raadiot ja grammofoniplaadilt ei tulnud muud, kui „Mets mühiseb ja kägu kukub“. Isa tegeles spordiga, kuni võttis naise. Pärast rääkis, et tippspordiga ei saa tegeleda peremurede kõrvalt. Nii et minu lapsepõlv möödus jõumehi vahtides. Isal oli suur nahkalbum, mille oli autasuks saanud. Selles olid fotod Lurichist ja teistest kangetest meestest. Minu eriline armastus oli Kristjan Palusalu,“ on Silvia Urb lapsepõlveaegadest rääkinud.

Estonias pole ta „Silvat“ kunagi laulnud. „Sel ajal seda operetti lihtsalt ei mängitud. Isa laulis lugusid „Silvast“ ja tahtis mullegi Silva nimeks panna. Pandi siiski Silvia. Aga teatris kutsuti ikka Silvaks. Kui Tallinna varietee avati laulsime koos Harri Vasaraga seal küll duette „Silvast“. Mäletan, mul oli seljas heleroheline kleit ja suled peas,“ on primadonna meenutanud.

Silvia töötas kõigepealt Tartus Toomemäel esimese nõukogudeaegse kliiniku registratuuris, kus pidi aeg-ajalt ka surmatunnistusi välja kirjutama. Hiljem läks ametisse vesiravisse, kus töötas kuulus kilpnäärmearst Pashkov.

Kaarel Irdil oli Vanemuisesse koorilauljaid vaja. Silvia proovis ja võetigi vastu. Neiu teatas siis doktor Pashkovile, et läheb nüüd hoopis teatrisse laulma. Teenekas arst kaotas kannatuse ja kukkus torisema: „Teatrisse!? Enne õpi ja siis mine laulma!“

Silvia õppis laulmist Tartu muusikakoolist. Neljandal kursusel tehti talle ettepanek minna konservatooriumi. Eelduseks oli see, et neiule leitakse hiljem koht, kus ta hakkab pärast kooli lõpetamist tööle.

„Olin siis juba konservatooriumi lõpetanud, kui vändati esimest muusikafilmi „Kui saabub õhtu“. Laulsin seal koos Veera Neelusega „Midrilindu“. Äkki tuli Udo Väljaots, kes oli tollajal Vanemuise lavastaja ja ütles: „Lõpetasite konservatooriumi, ehk tulete Vanemuisesse tööle?“ Ütlesin, et kahjuks ei saa, kuna mind suunati raadiokoori. Aga kodus oli juba kiri, milles kutsuti hoopis Estonia teatrisse,“ on primadonna rääkinud.

Silvia oli neile juba riigieksamil silma jäänud. „Mõtlesin siis naljaga pooleks, et parem olla Estonia parimate kõrval kui Vanemuises kõige parem,“ selgitas ta toonast otsust.

Katuselood

Urbide peres voolab artistiveri juba kolm põlvkonda järjest. Ühes „Pealtnägija“ saates oli Silvia endistel kolleegidel Estonia teatrist huvipakkuv jälgida intervjuud Urbide noorema põlvkonna esindaja Tom Olaf Urbiga, kes on räpparina tuntud nime all Reket. Tom Olaf on Silvia vennapoja Toomase poeg, kelle ema Viire Valdmaa on draamateatri näitleja.

Tom Olafi isa näitleja Toomas Urb ja onu Tarmo Urb on tuntud lauljad. Ja kui raadios on kuulda kahehäälne laul, on teada, et need on vennad Urbid. Aga vanal heal ajal olid Toomase ja Tarmo Urbi kontserdid pilgeni läbi müüdud ja publikumi hulgas istus alailma mustas sametis ka nende tädi, lauljanna Silvia Urb.

Räppar Tom Olaf elab kesklinnas Tina tänaval, oma tädi endises korteris. „Pealtnägija“ intervjuu Tom Olafiga toimus kodumaja katusel. Poisipõnnina aitas Tom Olaf vanatädil katuselt lund maha rookida. Eks ka see „rändav“ muusikapisik võis just vanatädilt pärineda.

Endine primadonna Silvia Urb ei istunud sugugi eakohaselt tugitoolis, vaid käis veel 90aastaselt katusel. Sõi varajasi võilille lehti ja õisi ning elas aktiivset elu. Mida ta seal katusel käis? „Eks ikka asja pärast, ikka asja pärast,“ selgitas proua toona estoonlastele, kes teda 90. juubeli puhul õnnitlema läksid.

„Kes teine neid heinatutte katusekivide vahelt ikka ära kitkub, mis kevadel ja suvel välja vahivad. Pealegi on katuselt täielik ülevaate linnale ja sealt paistab meri ka ära,“ lisas Silvia Urb.

Endine operetipriima on kogu aeg Tina tänava katusel käinud ega teinud sellest ka eakana numbrit. Passi nähtavasti ei vaadanud ja ID kaarti hästi ei näinud, ütles ainult, et seal olevat kõik ju kirbukirjas. Kas Silvia käis katusel akna kaudu? „Meie majas käiakse ikka uksest, mitte aknast,“ sähvas Silvia kolleegidele.

Omal ajal olid Tina tänav 13 majas loomeinimeste korterid. Seal elasid lavastaja Sulev Nõmmik, tantsijanna Elga Rips, operetiartist Harri Vasar, pianist Evi Ross, loodusemees Fred Jüssi ja teised kultuuritegelased. Proua Urb elas maja viiendal ehk viimasel korrusel, kust katusele viib veel mituteist trepiastet. „Käin need astmed ruttu läbi,“ naeris proua ja jutustas hoogsalt edasi, „mõned aastad tagasi ajasin katuselt ka lund, siis jäi aga jalg haigeks. Mis sellest enam rääkida – tantsida ei saa ja kõik.“

Ükskord kuulnud proua, et katus kahtlaselt koliseb ja jooksis vaatama – Sulev Nõmmiku tütar Tiia-Mai oli siis veel väike ja hüppas hops-hops katusel üle ventilatsioonitorude. Silvia-tädi püüdis teda ettevaatlikult sealt ära kutsuda, et kukub veel katuselt alla. Pärast võttis tüdruku läbi: „Kui tahad tsirkuseartistiks saada, harjuta mujal!“

Kümmekond aastat tagasi rääkis pianist Evi Rossi tütar, endine Kuku raadio toimetaja Kadi Veldi Tina tänava elanike kommetest: „Hommikul marssis Silvia sisse, pani käed puusa ja hüüdis: „Mis siin toimub!“ Tädi Silvia oli minu meelest võrratu. Ta võis olla näiteks terve päeva öösärgis, aga küüned pidid olema lakitud ja huuled punased. See oli esimene asi, millega hommikul alustas, muidu oli tal tunne, et on alasti.“

Silvia Urb, Endel Pärn ja Hugo Malmsten 1963. aastal muusikalis „Minu veetlev leedi“.

Foto: Rahvusooper Estonia arhiiv