Sari, millest sel nädalal kõik räägivad

7. novembril startis AppleTV voogedastusplatvormil kultusliku autori Vince Gilligani poolt loodud uus apokalüptiline ulmesari „Plur1bus“.

Margit Adorf

Arvan küll, et pole vist ei vanade ega noorte seas inimest, kes ei teaks vähemalt ühte nendest sarjadest: „X-Files“, „Breaking Bad“, „Better Call Saul“, „El Camino“. Need kõik on sarjad, mille loomise juures on olnud Vince Gilligani loomesärts. Nii et pole ime, et Gilliganil on hulk tulihingelisi fänne, kes kõik uut sarja pikisilmi ootasid. Eesti publiku jaoks on ka hea uudis see, et me ei pea siin end vaeslastena tundma – meilgi esilinastus sari samaaegselt muu maailmaga ja lisaks on seda võimalik vaadata eestikeelsete subtiitritega. Tõsi, sul peab olema siis kuutasuline teenus tellitud.

Niisiis, täiesti ketserlikult räägin ka mina sel nädalal hoopis sellest sarjast ja mitte PÖFFist, mis endiselt kestab ja kestab pärast seda veel nädala. Kui vahepeal suurest kunstist ja läbi pimeda öö kinosaalide poole rühkimisest nõrkus peale tuleb, siis on hea kodusel diivanil pleedi all pikutades end veidi kommertsiga kosutada. Või noh, ega see sari nüüd päris niisugune siiski ei ole, et võid aju välja lülitada ja üldse midagi mõtlema ei pea.

„Plur1buse“ tegevustik toimub kaasajal, New Mexicos Albuquerque linnas. Seal elab populaarne kirjanik Carol Sturka (Rhea Seehorn), kes on küll oma ajalooliste armuromaanidega rikkaks saanud, kuid ei tunne oma töö üle kuigi suurt rõõmu. Siiski, ta oskab seda piisavalt hästi publiku eest varjata ja suhtleb oma fännidega austusväärselt. Tema mänedžeriks on ühtlasi tema elukaaslane Helen (Miriam Shor). No miks peab igas tänapäeva sarjas või filmis peategelane olema seksuaalvähemus, tahaks siinkohal retooriliselt hüüatada. Aga õnneks saab Helen kohe esimeses episoodis surma ja episoodiliste esinemiste loetelus teda ei paista rohkem ekraanile jõudvat.

Kogu lugu algab sellest, et Maal püütakse kinni mingi kosmosest saabunud signaal, mille puhul alguses on kindel vaid üks – see on mingisugune intelligentne signaal. See kordub ja sellel on muster. Selgub, et tegemist on mingi RNA jupi koodiga, mida lollid inimteadlased siis kohe usinasti püüavad laboris taaslooma hakata. Muidugi see neil ka õnnestub ja otse loomulikult pääseb see laborirottide peal katsetatud sünteetiline eluvorm kohe ka inimeste sekka valla ning absoluutselt loomulikult see eluvorm tahab end paljundada ja see õnnestub ludinal.

Ühel hetkel on asi sealmaal, et lennukite pealt külvatakse kõnealust koodi alla ja inimesed, kes seda õhu kaudu sisse hingavad, saavad nakatatud. Välja arvatud mõned üksikud, sealhulgas Carol. Üks osa õnnetuid ei ela nakatamist üle ja nad surevad. Selgub, et nakkus tähendab seda, et nüüd on kogu maailma inimeste teadvus jaotunud kõigi vahel. Inimesed on küll endiselt elus (need, kes ellu jäid), kuid neil puudub individuaalne tahe ja õigupoolest on piiratud ka kollektiivne tahe, näiteks ei suuda see uus inimmass-üksiksisik tappa või teha otsuseid, mis kedagi juba ette teada olevalt kahjustaks.

See kõik toimub põhimõtteliselt esimeses osas, avapauguna anti kohe välja kaks osa, tervet sarja veel korraga näha ei ole võimalik, see tilgub ühe jao kaupa reedeti. Kokku saab sarja esimesel hooajal olema üheksa osa, viimane tuleb eetrisse 26. detsembril.

Peategelane Carol on muidugi suures ahastuses, uus massiorganism saadab temaga suhtlema ühe naise Zosia (Karolina Wydra), kes meenutab Carolile tema enda romaanide piraadist tegelast, kelle ta raamatus kirjutas küll meheks, kuigi algne plaan oli, et see võiks olla naine. Uus ühisteadvus teab sellest, sest enne surma jõudis ka Caroli endise elukaaslase teadvus ühismassi salvestuda.

Sarja vaadates tekib muidugi väga palju nohikuküsimusi: põhiline asi, mis alati selliste viirusefilmide puhul pähe torkab – no kas siis loomad, linnud, putukad ei nakatugi? Sarjas on teada, et vähemasti rottidele see hakkab külge. Kas siis peatselt on oodata ka mingit rottide ühistegevust?

Veel – kui ühisesse teadvusesse on salvestunud kõikide mälu, siis peaks ju seal olema siiski ka kurjad mõtted ja halvad kavatsused, sadistide fantaasiad, piinatute kannatused jms. Kuhu siis kogu maailma kurjus kadus kui uus ühisteadvus väidetavalt ei suuda kärbselegi liiga teha? Kas see ujub mingil hetkel pinnale? Kas selle massi sekka on ära kadunud indiviide, kes siiski sugugi rahul ei ole sellega, et nad on ühisteadvuseks kokku liimunud? Küllap on.

Igal juhul on algus vägagi uudishimu äratav ja ma ootan huviga uut reedet. Visuaali poolest räägin veel niipalju, et tegemist on täiesti realistliku sarjaga, vähemalt esimese kahe osa pealt hinnates. Ei ole seal mingeid imelikke tulnukaid, psühhedeelseid kogemusi või kummalisi haiguseilminguid, peale selle, et vahepeal ühinenud inimesed satuvad justkui langetõvehoo kätte.

Naispeategelane on äge selles mõttes, et ta on iseloomult mässumeelne ja üsna toore jõuga. Tal on kindel kavatsus, et kokkuliimitud teadvus tuleb kuidagi jälle lahti harutada, inimesed peavad olema indiviidid ja mitte üks massteadvus nagu sipelgad või seened.

Tegemist on ka sellise sarjaga, mis on kerges huumorivõtmes, seda ei saa vaadata surmtõsiselt. Ja kriitikud üksmeelselt kiidavad, et sellest sarjast saab samasugune pärl nagu oli „Breaking Bad“ (sari, kus tavalisest keemiaõpetajast sai narkoparun, sest ta hakkas oma kodus tootma puhast metamfetamiini). No eks näis, esialgu mul isiklikult nii kõrgeid ootusi ei ole, sarja algus tundub veidi konarlik, aga päris eemale veel ei peletanud. Intrigeeriv tundub küll, loodan, et kõik mu nohikuküsimused saavad ka sarja jooksul vastuse.