Surmaga ei mängita
Lõpp-punkti filmide sari on jõudnud kuuenda osani, milles rullub lahti suguvõsa lugu, kellele Surm isiklikult jahti peab. Uus film on senise jada kõige efektsem saavutus.
Margit Adorf
Tänavune Lõpp-punkti film erineb eelnevatest selle poolest, et see pole enam lihtsalt pubekafilm, vaid siin on mõeldud ka praeguseks juba vanemaks saanud fännidele. Tegelaste pundis on olulisel kohal vanaema, ka teistel täisealistel on kandvam roll. Võime näha ka tegelasi eelnevatest osadest, näiteks Tony Todd mängis matusebüroo lahkajat-surnumatjat ka esimeses filmis.
Kui te eelnevalt ei ole üldse varasemaid linateoseid näinud, siis väga ei sega, kui vaatate uut lugu puhta lehena, kuid siiski oleks hea, kui teaksite midagi varasematest filmidest. Siinjuures annangi kiire ülevaate.
Loo autor, Jeffrey Reddick, kirjutas selle algselt ulmesarja „X-Files“ episoodi jaoks, kuid mõtles siis ümber ja vormistas loo täispikaks filmiks. Reddick oli kuulnud lugu puhkusel olnud naisest, kellele ema helistas ja ütles, et tütar ei läheks järgmiseks päevaks planeeritud lennule, sest ema sisetunne ütleb, et ei peaks. Tütar võttiski ema nõu kuulda ja vahetas lendu. See lennuk, millega ta pidi algselt reisima, kukkus alla. Kes meist ei oleks kuulnud sarnaseid teisigi jutustusi, enamasti mõne suure katastroofiga seoses neid ikka leidub, kes tänavad õnne, et imeliku juhuse läbi nemad surmasuhu ei sattunud.
Siin aga on veidi teistmoodi lugu. Üks asi on see, kui kogemata jääd surmalennult maha, teine asi aga see, kui keegi hoiatab, et ära mine. Lõpp-punkti lood algavad kõik selliselt, et üks tegelane läheb justkui tulevikusündmuse sisse, elab kogu katastroofi läbi, ärkab nägemusest suures paanikas ja hoiab ära käputäie inimeste kindla surma selles õnnetuses. Edasi areneb aga asi selliselt, et need, kes ellu jäid, hakkavad peagi riburada surma saama, üks imelikumas õnnetuses kui teine.
Kui esimeses filmis oli doominoefekti laadne õnnetuste jada personaalsete surmade põhjuseks (mitte iga hukkunu puhul), siis alates teisest filmist on ka algne suuravarii või massisurm põhjustatud erinevate väiksemate ebaõnnede jadast. See ei käi niisama lihtsalt, et pomm plahvatab ja sada inimest saab surma, vaid pigem on seal nõnda, et mingi juhe katkeb, siis voolab kuskilt vett sinna, kuhu ei peaks, seejärel satub mingi terav ese kuskile prakku jne. Kõik selliselt, et kui ühest äpardusest ei piisa, siis tuleb uus ja uus ja uus, mis lõpuks viib kindla surmani.
Alates esimesest filmist tuleb mängu Surm kui olend või energia, millel on oma Plaan, suure tähega. Kui inimene pääseb Surma Plaanist, siis tuleb Surm teda jahtima. Seejuures on linateosed siiski kõik üsna realistlikult tehtud, see tähendab, et Surmast küll räägitakse nagu see oleks isik, kuid film ei muutu niisuguseks ulmemuinasjutuks, et viirastuslikku tegelast ka ekraanil näidataks. Surm ilmubki voolava veena, tuulehoona, puruneva klaasina, lendava metallitükina vms. Päris realistlikult see siiski ka ei ole esitatud, näiteks esimeses filmis roomab torust lekkinud vesi jälle pakku, nagu seda poleks kunagi vannitoa põrandal olnudki.
Kui teil on soov näha eelmisi osasid, siis vaatasin veidi ringi, kus filme näha saaks. Apple TV pakub rentimiseks Final Destination’i osasid 1, 2 ja 5 (rendihind 3,99 eurot). Telia TV keskkonnas saab videolaenutuses võtta filmid 3 ja 5 (rendihind 4,06 eurot). Neljandat osa ei hakanud kuskil laenutuses silma, kuid seda ilmselt põhjusel, et neljandat peetakse sarja kõige viletsamaks filmiks.
Esimene Lõpp-punkti film jõudis kinodesse 2000. aastal, teine 2003. aastal. Esimese kahe loo autoriks oli sama mees Jeffrey Reddick, režissöörideks James Wong (esimene osa) ja David R. Ellis (teine osa). Need kaks lugu olid omavahel seotud. Esimeses filmis hoiatas noormees suure lennukatastroofi eest vahetult enne lennuki õhkutõusmist ja väike grupp inimesi eemaldati tekkinud rahutuse tõttu lennukist. Lennukatastroof toimuski ja pärast õnnetust hakkasid pääsenud üksteise järel surma saama. Teise filmi alguses selgub, et algsest õnnetusest on pääsenud vaid üks tegelane ja temagi vaid seetõttu, et läks vabatahtlikult psühhiaatriahaiglasse, kus viibib pehmendustega ruumis, kuhu välismaailma mõju ulatub minimaalselt, st kahtlaste õnnetuste juhtumise võimalus on viidud peaaegu nulli.
Teise filmi alguses näeb noor neiu maantee ahelavariid, kus järjest inimesed surma saavad. Ta hoiab selle ära, kuid siis selgub, et sellega on ellujäänud inimesed sattunud Surma kättemaksunimekirja. Tüdruk pöördub abi saamiseks eelmises jadas ellujäänud neiu poole. Teine film on süžeeliinide ja teostuse poolest parem kui esimene.
Nüüd aga veidi ka kõige uuemast filmist „Lõpp-punkt: Vereliinid“. Sellel on kõik uued tegijad, nii režissöörid kui stsenarist, kuid loo põhimõte on muidugi arendatud algse autori ideest. Siin on olulisel kohal suguvõsa, kelle vanaema on 1968. aastal ära hoidnud suure õnnetuse. 56 aastat hiljem hakkab noor neiu Stefani sellest õnnetusest õudusunenägusid nägema. Pikapeale jõutakse vanaemani, kelle käest saadakse teada, et Surm jahib kõikide toonases õnnetuses ellujäänute järeltulijaid, keda ei peaks siin ilmas üldse olemas olemagi.
Muidugi saab hulk inimesi erinevates imelikes õnnetustes surma, kuid lõpplahendust ellujäämiseks pakutakse samal moel nagu seda püütakse saavutada filmisarja teises osas. Kas keegi seekord lõpuks pääseb, seda võite juba ise kinno uudistama minna. Võin kinnitada, et film on efektne, hoiab pinges ja on nii kriitikute kui linateost juba näinud publiku hinnangul üldiselt seni Lõpp-punkti sarja lugude parim film. Eks filmitehnika võimalused on samuti viimase 25 aasta jooksul kõvasti arenenud ja usutavad eriefektid aitavad põnevuse tekitamisele tublisti kaasa.
