Tauno Toompuu: surm ei tühista elu

Kirikuõpetaja Tauno Toompuu ütleb, et munade sümbol on vanem kui ülestõusmispühad. „Aga munast tuleb välja tibu ja sümbolina sobib see ka ülestõusmispühade juurde. Kristus oli suletud hauda, aga pääses sellest välja. Vahest meie elus on samamoodi, jääme oma „munakoore“ sisse nõnda kinni ja ei näe võimalusi. Siis tasub seda meenutada, tuleb olla kannatlik, koor hakkab pragunema ja tulevad uued võimalused. Ka Kristus tõusis kolmandal päeval surnuist üles, selleks läks aega vaja,“ selgitas Toompuu. Foto: Katrin Uuspõld                                                                                                                                          

Täna on suur reede, kalendris punane päev – riiklik püha. Selle tähendus on aga paljude jaoks võõras. EELK Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja Tauno Toompuu, palun selgitage.

Mulle tundub, et jõulud on eesti inimeste jaoks rohkem kiriklik püha – kirikus käiakse kord aastas, jõulude ajal. Ülestõusmispüha on natuke hägusem: lihavõtted, munadepüha, kevadpüha. See, et meil suur reede on vaba päev, näitab, et meil on traditsioon, tegemist on kirikupüha, mitte ilmaliku tähistamisega. See on ka üks väheseid pühasid, mida me kuukalendri järgi peame.

Suurel reedel juba enamik inimesi koksib mune ja lõbutseb. Aastaid tagasi, kui teenisin ühte maakogudust, siis oli seal kohalikus kultuurimajas suure reede disko. Väga ei ole seda teadmist, et suure reede näol on tegemist leinapäevaga, mis peaks olema vaiksem ja rahulikum päev, mitte pidutsemine.

Suurel reedel võiks käia pigem kalmistul, lähedaste haudadel. See on Kristuse surma päev, leina päev, hea on mõelda oma leinade peale, tegeleda tõsisemalt surma teemaga. Miks mitte tänavu suurel reedel käia ka näiteks Vabadussõjas langenute mälestusmärgi juures, mõelda sõjale Ukrainas, neile, kes sõdades hukkuvad.

Vaikne laupäev on ettevalmistus ülestõusmispühadeks. See on hea aeg, et minna metsa, leida üles loomulik vaikus looduses – seal ei ole muidugi päris vaikus, linnud ümberringi. Võib mõelda, et ei peaks vaiksel laupäeval üldse telerit või raadiot käima panema.

Ja kui pühapäev saabub, siis on see õige hetk, mil soovida üksteisele häid pühi, võtta välja oma värvitud munad, neid koksida, lustida, süüa rammusaid toite, näiteks kohupiimatoidud kuuluvad ülestõusmispühade juurde. Pühapäev on rõõmustamiseks, see on ka inimsuhete pühitsemise püha. Suurel reedel, kui Kristus vangistati, jooksid kõik ta järgijad laiali, väga vähesed olid risti alla, aga ülestõusmise sõnum tõi nad kokku. Nad said aru, et kõik ei olegi läbi, midagi on veel.

Muidugi on tore, kui inimesed jõuaksid ülestõusmispühal ka kirikusse – kui käiakse lisaks jõuludele ka ülestõusmispühal, siis saab terviklikuma pildi.

Kirikuaasta ülesehitus ongi nagu teekond, sa käid läbi erinevad etapid. Suur nädal on mingis mõttes inimese elutee mudel: palmipuudepühadest algab uus etapp Jeesuse elus, see meenutab inimese teekonna algust, kirikusse ja tuppa tuuakse rohelised oksad, rõõmu ja ootust on palju. Siis selgub, et elus on ka keerukust ja raskust, selle eest ei saa põgeneda, aga sellest saab läbi minna. Suurest reedest on läbipääs – lõpuks tuleb ülestõusmispüha.

Kui kiirkursuse korras anda ülevaade piibli sündmustest, mis ülestõusmispühadega lõppeval nädalal juhtusid, siis mida võiks teada?

Palmipuudepühal läks Jeesus Jeruusalemma, õpetas seal templis, pälvis palju tähelepanu ning ka mõnede pahameelt. Suurel neljapäeval Jeesus teadis, et tal palju aega ei ole enam jäänud, ta istus oma õpilaste ehk jüngritega koos ja sõi viimast korda õhtusöömaajal – sealt tuleb kristlaste armulauatraditsioon. Suure neljapäeva õhtul ta vangistati, algas kohtumõistmine tema üle, reede hommikuks oli kohus otsuse teinud, ta mõisteti surma. Algas kannatuste tee Kolgatale, Jeesus suri ristil, maeti koopalaadsesse kaljuhauda, nagu tol ajal kombeks. Vaiksel laupäeval oli Kristus hauas, ööl vastu pühapäeva pidi ülestõusmine aset leidma, sest piibel ütleb, et pühapäeva hommikul läksid naised hauale ja leidsid, et haud on tühi. Vaikse laupäeva päikseloojangul algabki ülestõusmispüha. Järgmised 40 päeva ilmus Jeesus oma jüngritele mitmel pool, kuni taevaminemispühani.

Kirikus mõistetakse, et Kristus oli lunastaja, vabastaja – inimesed olid Aadama ja Eeva süü tõttu sattunud eemale Jumalast, keeranud talle selja, Jeesus tuli neid õigele poole jälle tagasi pöörama. Jeesuse õpetus oli: Jumala riik on lähedal, parandage meelt. Meeleparandus jätab eesti keeles parandamise mulje, aga mõte on selles, et pööra ümber, hakka teisele poole minema, mine Jumala juurde tagasi. Erinevad religioonid on otsinud lunastust ja harmooniat, kuidas elada nõnda, et meie igatsused hea, täiusliku ja ilusa järele võiksid täituda. Jeesuse õpetus oli, et see ei õnnestu inimese pingutusel, aga õnnestub tänu sellele, et Jumal tuleb inimese juurde. Kristuses on ta seda teinud.

Mida see kõik tänapäeva inimesele võiks tähendada?

Üks, mida suur nädal õpetab, on see, et Jumal on ka kannatuses ja surmas kohal. Kui juhtuvad traagilised asjad, mis meile ei meeldi, siis ei tähenda see, et Jumal on eemal. Ka täna toimuv sõda. Jumal on ka seal kohal, inimene võib arvestada Jumalaga selles hetkes, temalt abi loota.

Minu jaoks on suure nädala ja ülestõusmispüha mõte see, et igast olukorrast ei ole võimalik mööda saada, aga alati on võimalik läbi minna. Ka läbi surma tuleb elu.

Kui räägime sümbolitest, kasvõi munadest, siis need räägivad uuest algusest. Muna algne koht on ikkagi kana juures, see tähistab uue esiletulemist. Ülestõusmissündmus on samamoodi algus. Inimestena jääme kinni oma elu keerulistesse olukordadesse, leina, traagikasse, aga alati seisab midagi ees. Muutumine, uueks saamine käib elusolemise juurde. Surm, kannatus ja haigused ei ole meie vastased, surm ei tühista elu, vaid on elu osa. Haigus annab tervisele tähenduse. Kannatus ei nulli inimese õnne. Samamoodi sõda. Mingil moel kuulub sõda rahu juurde. Läbipõimumist on väga palju.

Rahu on praegu väga aktuaalne. Kuidas saavutada rahu sõja ajal?

Seitse aastat tagasi liitusin Kaitseliiduga, sest vajati kaplanit. Olin patsifistlikul positsioonil, aga reaalne olukord täna on sundinud asju teisiti vaatama. Lihtne on olla patsifist Saksamaal või Prantsusmaal, aga meil Vene piiri ääres on see keeruline. Kui tullakse ründama ja vallutama, mis on siis õige? Kaitsta oma maad. Ukrainlased sõdivad armastuse pärast, nagu keegi on õigesti öelnud. Nad armastavad oma kodumaad, riiki, vabadust ja kaitsevad seda. Armastus kodumaa, maa ja rahva vastu annab õiguse ka kristlasel relva kasutada kui on vaja kaitsta.

Me ei tohi sellesse kinni jääda, vaid vaadata ettepoole. Nagu Lao Tzu, Hiina mõtleja ütles: kui võidad sõja, siis pea peiesid. Igal juhul on sõda kaotus. Kui sõda toimub, siis see näitab, et oleme inimkonnana läbi kukkunud.

Katrin Uuspõld