Trahterist esivanemate elulaadini vahepeatusega külalistemajas

vaksalitrahter ennevaksalitrahter nüüd

Vaksali Trahter Tapal, Õnnela külalistemaja Ohepalus, Linnumäe loodustalu, matkad ja elamusretked – see on perekond Neidekute jaoks elustiil. Kõik nende viis last on lapsepõlvest peale tegemistes kaasa löönud, loetletud ettvõtmistega tegeleb pereettevõte.

Tiia Paist

Tapa raudteejaama lähistel jääb silma hästi korrastatud puumaja, suunda juhatab vanade vedurite veepump või kuidas iganes seda asjandust nimetataksegi. Maja, kus praegu tegutseb Vaksali Trahter, aitas uuele elule perekond Neidek umbes viis aastat tagasi.

Tapa, trahter ja raudtee

Aastaid tühjana seisnud hoone oli kohalike silmis juba hukule määratud. Selle omanik Ahto Neidek rääkis, et mõte luua Tapale üks hea ja korralik söögikoht tekkis perekondlikul nõupidamisel ja peagi muutus see tema ning abikaasa Õnnela Neideku kinnisideeks.

Paremat kohta polnud nende jaoks olemas. Kuna hoone oli praktiliselt hävinud, siis selle taastamine võttis päris pikalt aega. Aga 2009. aasta aprillis see avati.

Naturaalsed viimistlusmaterjalid, vanad fotod seintel ning puuküttega saadud soe loovad meeldiva õhkkonna nii juhuslikult läbi astuvale külastajale kui ka igapäevastele kundedele.

Parajasti lõunat söönud mees rääkis, et einestab Vaksali Trahteris päev. Kiitis nii kokka kui ka kohta ennast.

Perenaine Õnnela kinnitas, et on viie aastaga palju õppinud. Ja muide: kokaga, kes oli valmis kööki käivitama, sõlmiti kokkulepe ammu enne seda, kui renoveerimine lõppes. Õnnela Neideku meelest saab teha koostööd vaid inimestega, kes on kui pereliige.

Omanikud näevad väga selget seost kohaliku raudteejaamaga. Kuna lagunenud jaamahoones soojas olla pole võimalik, on vahetus läheduses asuv trahter igati abiks.

Mitu kaugemate linnade ettevõtet on avastanud rongisõidu eelised. Istuvad Tallinnas või Tartus rongile, tulevad Tapal maha ning peavad seal maha ühe korraliku koosviibimise – pärast saab rongiga jälle suurde linna tagasi.

Samuti teevad Neidekud koostööd kohalike bussifirmadega, kes kliente vajadusel mõne minuti kaugusele Õnnela külalistemajja sõidutavad.

Külalistemaja ja Linnumäe loodustalu

Enne veel, kui trahter Tapal valmis sai, oli pere seotud maaturismi viljelevate projektidega.

Õnnela külalistemaja – kust selline nimi, seda taipab niigi! – on üles ehitatud vana talu hobusetalli baasil. Seal on 16 majutuskohta ja kompleksi esimesel korrusel asuv saal, kus ühe laua taha mahub pidutsema kuni 100 inimest.

Linnumäe loodustalu paelub omanike sõnul aga neid kliente, kes mugavusi ei otsi. Hoopis vastupidi! Siin on võimalik minna ajas tagasi, katsetada esivanemate elulaadi, kus puudusid need hüved, millega igapäevaselt harjunud oleme. Pesemiseks on saun ja kümblustünn ning ööbijatele mõned magamiskohad. Linnumäe asub looduse rüpes ja nii kõrvalises kohas, et möödakäija sinna vaevalt satub.

Ohepalu kandis on nii üksildasi talukohti kui ka 200aastane koolihoone. Et ümberkaudseid väärtusi tutvustada, on Ahto Neidek korraldanud aastaid matku nii jalgsi, kanuuga kui ka kui räätsadega.

Neidekud teevad koostööd ümberkaudsete puhkekeskustega. Ikka juhtub, et ühel või teisel pole parajasti vaba majutuskohta või soovib klient 2-3päevase matka ajal magada iga öö eraldi katuse all. Teades koostööpartnerite võimalusi ja mahtu, leitakse kliendi jaoks sobivaim lahendus.

________________________

Ohepalu

Ohepalu küla on esmakordselt mainitud Taani hindamisraamatus aastal 1241. Arvata on, et nime panid Taani mungad juba aastal 1219 või 1220. XX sajandi teise kümnendi lõpuni kuulus Ohepalu küla Kolu mõisa alla ning oli selle mõisa ainus küla. Küla läbis rannikualadelt sisemaale suunduv tähtis ühendustee. Rändajatele oli rajatud iga teele jääva mõisa maale mitu kõrtsi, kus jalgu puhata.

Esimese Eesti Vabariigi aastatel oli Ohepalu küla hiilgeaeg. Sel ajal moodustus külasse kolm asumit. Küla keskosas viljakamatel põllumaadel laiusid põlistalud. Raba servas väheviljakal pinnasel asus viis saunikutalu ning kolmandat osa külast kutsuti Saunakülaks, seal elasid endiste mõisateenijate järeltulijad, kel oli vähe põldu. Külas olid olemas kõik külaeluks vajalikud ettevõtted: neljaklassiline külakool, tuuleveski, pood ja meierei.

 

 

Vaksali Trahter enne ja nüüd. Fotod: Toomas Tuul ja erakogu