„Valguse impeerium“
Sellelgi nädalal jõuab kinodesse üks Oscari nominatsiooniga film, „Valguse impeerium“ kandideerib parima operaatoritöö vallas.
Margit Adorf
See, et filmile vaid operaatoritöö nominatsioon pudenes, ei tähenda muidugi seda, et linateos muus osas kuidagi halb oleks – näiteks tasub kindlasti esile tõsta peaosa täitvat näitlejatari Olivia Colmani, aga ka filmi muusikat. Paraku on selle filmiga siiski nii, et see on paljudel erinevatel festivalidel ja preemiate jagamistel olnud nominentide seas, kuid veel ei ole ühtegi preemiat saanud, ega tea, kas saabki. Siiski on kindel, et kui juba peetakse preemia nominendi vääriliseks, siis on tegemist keskmisest tublima saavutusega. Muide, film oli ka eelmise aasta PÖFFi kavas, programmis Screen Internationalkriitikute valik.
Tegemist on romantilise draamaga, mille stsenarist-režissöör on Sam Mendes, kes sai eestlastest kinopubliku jaoks kuulsaks filmiga „American Beauty“(1999), kus mängis ka otsapidi Eestiga sugulussidemeid omav Mena Suvari. Vahepeal on muidugi palju vett merre voolanud ja kuigi see üle 20-aasta vanune film on ka väga hea, siis „Valguse impeeriumit“ kiidetakse Mendese seni parimaks tööks. Küps, inimhinge süüviv, emotsionaalne. Olgu veel öeldud, et tegemist ei ole ameerikaliku armastuslooga, see on puhas briti kraam, ka tegevus toimub Inglismaal, Kentis.
Vaataja viiakse ajas tagasi, 1980ndatesse, aega, mil läänemaailma uhkemad kinod olid nagu teatrisaalid ja kus ühes Kenti linna sellises kinos töötab Hilary Small (Olivia Colman), kes on ühtlasi oma ülemuse armuke. Tal on mentaalseid probleeme, bipolaarse häire tõttu kasutab ta ravimeid. Tema elu ei ole just ladus ja sulnis ning õnne ja rõõmu täis, vastupidi, ta võitleb depressiooniga.
Siis aga võetakse tööle mustanahaline noormees Stephen (Michael Ward), kes keskealise Hilaryga peatselt sõbruneb ja neil tekib ka romantiline suhe. Toonasel Inglismaal on rassism veel laes ja nii ei saa Hilary ka oma uut suhet rahulikult avalikult nautida, vaid tuleb sedagi varjata nagu armukeseks olemist. Depressioon kandub edasi ka uude suhtesse, lisaks saab Stephen räigelt peksa selle eest, et ta on kes ta on.
Kindlasti muudab selle linateose vaatamisväärseks juba varem mainitud suurepärane operaatoritöö Roger Deakinsi käe all, kes on muide võitnud kaks Oscarit ja kokku 179 erinevat preemiat oma valdkonnas, erinevaid nominatsioone teist samapalju lisaks.
Huvitava faktina võib filmi kohta märkida seda, et tegemist on Mendese esimese täiesti ise kirjutatud stsenaariumiga, kõik varasemad tööd on olnud kellegi teise poolt kirjutatud stsenaariumi alusel. Samas on see linateose väikeseks nõrkuseks, kuna kohati võib tunduda, et sinna on tahetud sisse panna korraga liiga palju. Näitlejad siiski mängivad kõik kenasti välja ja film ei muutu sisult lämmatavaks. Etteaimatavat rada pidi see siiski kulgeb, siin ei tasu oodata mingeid erilisi üllatusmomente. Rohkem oleks ekraanil tahtnud näha kino juhataja Donaldi rolli täitvat superstaari Colin Firthi, kelle roll jäi liiga pisikeseks.
Filmist jääb kõlama mõte, et keegi teine ei saa sinu eest elada sinu elu ega mitte keegi ei too midagi sulle kandikul kätte – ikka ise pead oma unistuste poole püüdlema ja oma elu elama nii nagu sa seda suudad ja oskad.
Minule isiklikult jäi film veidi igavaks, kuigi kõik oli ilus vaadata ja näitlejad tasemel. Küll aga ma ei arva, et kõik saalis niheleksid ja kella vaataksid, kindlasti meeldib see romantiliste draamade austajatele ja ehk nii mõnigi poetab filmi jooksul ka pisara. Siin linaloos mängivad visuaalsed detailid, vaatamist ja kaasamõtlemist jagub aeglasema tempoga filmide austajaile küll.
Peaosades Micheal Ward Stephenina ja Olivia Colman Hilaryna.
