Valter Soosalu: kultuur on tihti sõnastaja rollis

Muusik Valter Soosalu on kolm aastat mänginud harpejjit – see on võrdlemisi uus pill, loodud alles aastal 2007 USAs. Oma välimuselt meenutab see veidi kannelt, omadustelt aga asetseb elektrikitarri ja klahvpillide vahel – pillil on 24 bassi- ja kitarrikeelt, aga mängutehnika sarnaneb pigem klahvpillimängule.

Katrin Uuspõld

Valter Soosalu, Te avastasite selle pilli juhuslikult Youtube´st. Ostsite harpejji nagu põrsa kotis ja õppisite ise selle võimalusi tundma. Tegite mängimisest koduvideosid ja neid märkas ka USA harpejji tootjafirma Marcodi Musical Products ning valis Teid aasta pärast oma uueks esindusartistiks. Kuidas esindamine on läinud?

See on väike perefirma, koostöö on olnud soe, sõbralik ja kodune. Hetkekski ei ole olnud kalki business´i maiku. See teeb minu jaoks koostöö sümpaatseks.

Kui suur osa ajast läheb harpejjiga tegelemisele?

Mida aeg edasi, seda rohkem. Mulle pakub see palju rõõmu. Ei olnud ju päris täpselt teada, mida temaga teha saab enne kui ma ta kätte sain. Mõnevõrra ülllatav on see tohutu võimaluste hulk, mida pill mängijale annab ja ka see, kui palju see inimestele päriselt meeldib ja huvi pakub.

Kui tullakse Teie kontserdile, siis kas teadlikult uut pilli kuulama või inimesed lihtsalt kohapeal üllatuvad?

On erinevaid põhjuseid. Aga kindlasti on uudisväärtuse või huvi element praegu olemas. Kui ma harpejjit mängin, näevad inimesed seda enamasti esimest korda.

Teistpidi oleks minu eesmärk selle peal mitte liugu lasta ehk mitte liialt toetuda uudsusele, vaid omalt poolt püüda arendada selle pilli mängutehnikaid ja kirjutada uut muusikat spetsiaalselt harpejjile. Üks asi on vaatamine, aga muusika on ikkagi kuulamise kunst. Tekkinud helid peavad olema köitvad, siis hakkab ka see pill teistsugust huvi tekitama.

Olete mänginud teiste artistide loomingut harpejjil, aga olete ka ekstra loonud selle pilli jaoks palu?

Jah, hetkel veel vähe, aga see protsess on alanud. Mul lihtsalt oli vaja aega, et enesekindlust koguda. Siiani ma ei tunne, et oskaksin harpejji peal väga palju teha. Klaverit olen mänginud 25 aastat, harpejjit kolm aastat ehk minu väljendusvabadus ja sõnavara on klahvpillidel märksa suurem, harpejji peal on ta piiratud sellega, mida ma olen harjutanud. Minu reageerimiskiirus on harpejjil veel suhteliselt aeglane, seepärast olen ma võtnud eelisjärjekorras ette muusikat, mis on juba olemas. Siis ma vähemalt juba tean, mida pilli peal otsin. Nüüdseks on aga juba mõned vajalikud liigutused sõrmedes ja aeg paras, et hakata uue originaalmuusikaga pihta. Ka tuleval kontserdil on juba mõned uued lood kavas. Ühtlasi pole harpejjile palju arranžeeringuid kirjutatud ehk kõik, mida ma mängin, olen ise pilli peal üles otsinud ja seadnud.

Kui palju praegu maailmas üldse harpejjimängijaid on?

Pille on maailmas alla tuhande. Tean, et ühe meesterahva omanduses on 15 harpejjit, ta peab kooli. Mängijate hulk jääb seega veidi alla instrumentide arvu. Küll on omaette küsimus, kui palju on silmapaistvaid mängijaid – nende hulk on tõesti väike.

Et hakata üldse harpejjit mängima, võiks olla mingi muusikaline põhi all, klaveri või kitarrimänguoskus. Esimese pillina harpejjit õppida vist ei ole mõtet?

Aga miks mitte? Mul on selle kohta alati üks vastus: see tundub peen ja keeruline, aga ainult selle tõttu, et on inimestele uus. Kui tavakuulaja vaatab saksofonimängijat, siis ega ta aru ju ei saa, mida see saksofonimängija teeb, lihtsalt saksofon ei tundu talle enam hirmutav, sest ta on harjunud seda nägema. Harpejjit on tõeliselt lihtne õppida, eriti siis, kui sul on juba mingigi muusikaline põhi all, aga hea õpetajaga oleks võimalik ka nullist pihta hakata.

Ja mis on tema boonus haridusest rääkides: ühehäälsete pillide mängijad õpivad üldklaverit, kui sa õpid näiteks flööti, siis sa pead kindlasti ka klaveritunnis käima. Põhjus on selles, et klaveriakorde mängides õpid paremini mõistma harmooniat ja muusika struktuure laiemalt. Harpejjiga saab mängida sisuliselt samu faktuure ehk klaveri olemasolu seal kõrval ei paistagi hädavajalik. Harpejji peal ei ole veel välja töötatud muusikaharidust, puudub metoodika, sellepärast on ehk lihtsam, kui osatakse juba eelnevalt mõnd pilli mängida.

Kui keegi tahaks minu juures õppida, siis ma eelistaksin, et tal oleks juba mingil määral muusikaline haridus, et me juba teaksime, mida harpejji pealt otsida tahame.

Kas keegi on juba tulnud sellise sooviga?

Mõtteid on käinud, aga harpejji kooli mul veel avatud ei ole! Üldiselt on kõige levinum variant see, kui keegi on endale tellinud harpejji, selle kätte saanud ja tahab esimesi nõuandeid. Siis ma tunni-paar olen inimestele andnud.

Mitu harpejjit Eestisse on jõudnud?

Kolm. Kaks kuuluvad mulle ja üks on veel.

Paljud noored hakkavad õhinal mõnda pilli õppima, aga üsna ruttu selgub, et on vaja distsipliini ja kõvasti pingutamist. Mida ütlete neile noortele, kes näevad ka Teid esinemas ja mõtlevad, et oh, kui äge, ma tahaks ka! Mis hind selle eest tuleb maksta? Või saab ka kuidagi lihtsamalt, mänguliselt ja lustlikult pillimänguoskust omandada?

Oleks muidugi parem! Kindlasti peaks olema see võimalik, aga ma ei ole seda ise väga kogenud. Selge on see, et ükskõik mis alal olla silmapaistev tähendab teatud ohverdusi. See aeg, mida sa oma alale pühendad, peab olema mõõdetud kümnetes tuhandetes tundides. Selles mõttes ei ole pääsu. Tunnen seda taaka jätkuvalt – mõned sõbrad ja klassikaaslased, kes on näiteks instrumentalistid, on jõudnud oma alal nii tehniliselt kui sisult tipptasemele. Ja mina siis 30-aastasena olen olukorras, kus mängin harpejjit parimal juhul põhikooli tasemel ja ei tunne, et väga oskaksin seda, mida teen! Ehk endiselt põrkun väga tugevalt harjutamisega kokku. Aga ega see ei tähenda, et mu sõbrad ei harjuta. Loomulikult kõik pillimängijad võiksid pilli harjutada ja enamik häid mängijaid seda ka teevad.

Teisalt olete erakordses positsioonis, sest teiesuguseid on väga vähe. Loote ise seadeid, uusi palasid. Rajate justkui uudismaad harpejji alal.

Edu pant võib ju selles peitudagi, et konkurents puudub. Mul on ilmselt viimane aeg Vabariiklik Harpejjimängijate Konkurss korraldada, mul on veel lootust  auhinnalisele kohale tulla. (Naerab.)

Aga see on põnev. Ütlesin hiljuti ühes intervjuus, et olen siiani käinud alati kellegi jälgedes, aga nüüd olen pigem esimesena kohal ja kui ise ei tee, siis ei toimugi suurt midagi. 

Harpejji võimalused on nii laiad, et nüüd ei olegi talle palju muud vaja kui head uut muusikat ja usinaid mängijaid.

See pill on juba ise nagu bänd. Aga olete värskelt loonud Valter´s Harpejji Bandi, kus lisaks Teile on veel muusikuid. Kuidas see sündis?

Mul on olnud algusest peale soov panna harpejjit võimalikult erinevatesse muusikalistesse situatsioonidesse. Harpejji on käinud kooride ees, orkestri ees, olen harpejjiga saatnud lauljaid. Nüüd tahtsin pühendada terve bändi sellele, et harpejjit võimalikulit mitmekülgselt kasutada.

See harpejji bänd on natuke maffia-värk, ikka oma sõbrad kõige lähemalt. Praegu on selle bändi kolm liiget ansamblist Põhja Konn ja kolm Rita Ray bändist, kokku on meid aga ikkagi neli.

Uue bändiga astute üles Jazzkaarel, ka 27. aprillil Rakveres. Mida sellelt kontserdilt oodata?

Kasutan võimalust valida oma kõige lemmikumat, hea atmosfääriga muusikat. Tuleb võrdlemisi stressivaba ja maheda meeleoluga kontsert.

Kuivõrd üldse keerulistel aegadel, pingelistes olukordades, aitab muusika püsti püsida?

Arvan, et kultuur võib olla inimese vaimsele tervisele mingil määral päästerõngaks. Kultuur on tihti sõnastaja või osutaja rollis. Inimestel on alati vaja nähtusi, protsesse ja tundeid sõnastada, et neid vähegi objektiivsemalt näha. Siis on neid võimalik ka mingil määral mõista. Ilma kultuurse perspektiivita võib inimese mõistus rämpsust küllastuda ja sellest võib sündida palju kurja. Kunsti ja kultuuri on igal ajal, eriti praegu, inimestele väga vaja.