Connemara pealuu lõbustab ja masendab

connemara

Rakvere Teatri suveetendus „Üks pealuu Connemaras“ viib publiku Iirimaale ja Tooma talusse Uuskülas, kusagile, kus elab hulk täiesti tavaliselt veidraid külainimesi.

Maris Marko

„Üks pealuu Connemaras“ on Martin McDonagh Leenane’i triloogia kõige vähem mängitud keskmine osa. „Connemara. Üksildane Lääs“ esietendus Rakvere Teatris 1997. ning „Leenane’i kaunitar“ 2011. aastal.

Leenane on küla Connemaras, Iirimaa lääneosas. McDonagh Connemarat ei iseloomusta aga turismiprospektide smaragdrohelised aasad ja romantilised mäenõlvad, vaid vägivald, joomine, kuulujutud ja pisipettused. Tegelikult siis tavaline külaelu, sarnane sellele, mida Maarjamaalgi võib näha.

„Üks pealuu Connemaras“ toob vaataja ette neli külaelanikku ja paar päeva nende elust. Kõik neli on ühtaegu lihtsad ja keerulised tüübid. Kõige väiksem roll on selle näidendi ainsal naistegelasel, Maryjohnny Raffertyl, keda kehastab Ines Aru. Pikk seelik, lohvakas kampsun, moraalitsemine, klatšihimu ja silmakirjalikkus, suurepärane rollisobivus ja -sooritus. Ines Aru mõjub äärmiselt usutava napsilembese Iiri vanaemana, kelle jaoks puskar ja bingopettused on olulisemad põhimõtetest ja religioonist.

Leinav lesk või mõrtsukas

Keskne tegelane näidendis on Mick Dowd (Hannes Kaljujärv), kes igal sügisel kaevab kirikuõpetaja korraldusel surnuaias välja kõik seitsme aasta eest maetud kadunukesed, et teha ruumi uutele kirstudele.

Seekord möödub seitse aastat Micki naise Oona surmast. Oona hukkus autoõnnetuses, süüdi oli Mick, kes oli purjus peaga rooli taha istunud. Leenane’ile kohaselt ei piisa külarahvale aga nii lihtsast selgitusest ja üldiselt arvatakse, et Mick lõi ise oma naise maha ja lavastas õnnetuse. Selle situatsiooni ümber hakkavadki sündmused hargnema.

Mick Dowdile saadetakse seekord abiliseks Mairtin Hanlon (Imre Õunapuu), lapsemeelne võllaroog, püsimatu ja pidurdamatu. Mairtini lapsemeelsuses pole aga suurt midagi süütut, pigem on see paheline nagu McDonagh Connemara elanikud üldiselt näivad olevat.

Mairtin on rabe, hüplev, kohati lausa hüsteerilisuseni. Tema etendus näib kulgevat hoopis teises tempos kui ülejäänud tegelastel. Nooruke Imre Õunapuu suudab tegelase tõenäolise vaimupuude väga reipalt välja mängida.

Mairtini vanem vend Tom Hanlon (Velvo Väli) on politseinik, kes tuleb Oona luude väljakaevamist jälgima, et kindlaks teha, kas on mingeid tunnuseid, mis võiksid kinnitada, et toimunud on mõrv. Tom on oma piiratuses endast üsna kõrgel arvamusel, unistab karjääritõusust, mõrvadest, laipadest ja ennekõike isiklikest suurtest saavutustest kriminalistika vallas. Umbes nii, nagu see juhtub C.S.I sarjades.

Nõnda üritab ta igal pool mõrvu näha. Velvo Välile näivad sedasorti paindumatud ja kinnisideedest kantud rollid hästi sobivat. Üsna nappide vahenditega toob ta välja Tomi fanatismi.

Kui kõrvutada Hanloneid ja nende vanaema Maryjohnnyt, siis on ilmne, et reaalsustajuga on kõige paremad lood vanaemal. Moraali ja eetika osas võib aga publikut tabada üllatus.

Rikas kujundus

Kõige keerulisem roll on täita Hannes Kaljujärvel. Kogenud ja andeka näitlejana saab ta sellega ka suurepäraselt hakkama. Mick Dowd on ühtaegu tasakaalukas ja kibestunud mees ning närvihaige joodik. Tema tuba on korras ja puhas, kamina kohal ripub krutsifiks, seinal on Neitsi Maarja pilt, kapis kenad taldrikud ja põrandal triibuvaibad. See ongi etenduse peamine tegevuspaik.

Esimese vaatuse lõpp viib aga publiku õue, kiviaia ääres asuvasse surnuaeda, kus Mick ja Mairtin luid välja kaevavad. Ka lausvihm ei väära välistseeni, publikule antakse vajadusel kilemantlid. Tegelikult on suur osa külastajatest teatri kodulehelt vastavasisulist hoiatust märganud ja ennast ilmakohaselt rõivastanud. Hiljem antakse soovijatele ka soojad pleedid ümber. Publikust hoolitakse.

Aga surnuaiastseen on tegelikult väga mõjus, keskkond mängib laitmatult kaasa: päris muld ja muda, vihmast vettinud keebis kaevaja, rohus kalpsav Mairtin, kellele kolbad hirmsasti lusti pakuvad, üle kiviaia jalgratast hiivav politseinik. Sisetingimustes ei saaks seda iial nii hästi lahendada.

Hea ja halva tundmine

Zhanriliselt võib „Üht pealuud Connemaras“ pidada mustaks komöödiaks. Nalja saab kindlasti, McDonagh dialoogid on üsna vaimukad, laval on mitu säravat näitlejat ning situatsioonid kipuvad kohati võrdlemisi jaburaks kätte ära. Samas on selles tükis ka tubli annus psühholoogilist draamat, eetiliste normide kaalumist. Kandev küsimus on see, kas Mick tappis Oona.

Maryjohnnyt huvitab see ennekõike kuulujuttude tasandil, Mairtini jaoks on see lihtsalt jube põnev ja lahe, Tomi jaoks on see võimalus teha karjääri ja Micki jaoks on see kõik isiklik tragöödia. Mõnevõrra lahtiseks jääb, kas Micki masendab Oona surm või külarahva kahtlustused.

„Üks pealuu Connemaras“ ei ole sedasorti suvekomöödia, kus saab kõhutäie naerda ja koju jõudes selle kõik peast pühkida. Tegelased oma alanduses ja hingelises alastuses jäävad kripeldama, samuti tahaks minna ja järgi vaadata, kas Connemara on külaveidrike paradiis või roheliste aasadega maapealne põrgu.

 

Foto: Gabriela Liivamägi

 

Martin McDonagh „Üks pealuu Connemaras“

Lavastaja Üllar Saaremäe

Kunstnik Kristi Leppik

Tõlkija Külli Seppa

Osades Ines Aru, Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Velvo Väli, Imre Õunapuu

Esietendus 13. juunil 2014 Lääne-Virumaal Uuskülas Tooma talus

Share This: