1138: Süüria toimus katastroofiline maavärin

Täna 881 aastat tagasi toimus Aasias üks hukatuslikumaid maavärinaid maailma ajaloos. Kuna loodusõnnetus juhtus väga ammu, siis on mõnevõrra vaieldud toimumisaja üle, aga teadlaste kinnitusel leidis see tõenäoliselt siiski aset 11. oktoobril 1138. aastal.

Allan Espenberg

Aleppo linn (ka Haleb, Halab) asub Süüria põhjaosas ja on samanimelise provintsi halduskeskus. See regioon paikneb Araabia ja Aafrika laamade kohtumispaigas ning moodustab ühe osa Surnumere murrangusüsteemist. Lihtsalt öeldes tähendab see seda, et tegu on seismiliselt aktiivse ja ebastabiilse piirkonnaga. Aleppo linnas elas 12. sajandi alguses ligi 100 000 inimest, kelleks olid peamiselt moslemid. Aga kui võtta arvesse veel ka Aleppo ümbrus, siis võis seal kokku elada üle 200 000 inimese.

Samas polnud Aleppol 12. sajandil kindlat riiklikku kuuluvust, sest linn käis sõjakäikude järel ühe riigi käest teise kätte. Linn on kuulunud nii Bütsantsile kui Türgile ning lisaks pretendeerisid sellele ka ristisõdijad, kes asutasid Vahemere rannikule oma pisikesi riike ja võitlesid pidevalt moslemitega. Ristisõdijad piirasid kahel korral Aleppot, kuid ei suutnud linna vallutada.

Hävis Aleppo ja selle ümbruskond

Meieni jõudnud andmeid Aleppo maavärinast ei saa pidada väga usaldusväärseteks, sest palju fakte ja numbreid panid keskaja teadlased kirja kuulujuttude põhjal ja siis, kui sündmusest oli möödunud hulk aastaid või isegi sajandeid. Pealegi ei saa välistada, et kroonik võis olla ebaobjektiivne või moonutas teadlikult fakte.

Sündmuste kaasaegne, Damaskuse kroonik Ibn al-Qalanisi on kirjutanud, et kõige võimsam maavärin toimus kolmapäeval, 11. oktoobril 1138. aastal. Ta räägib, et eelmisel päeval, 10. oktoobril oli toimunud hoiatava iseloomuga väiksem maavärin ning viimased suuremad tõuked leidsid aset ajavahemikus 20. oktoobrist kuni 3. novembrini.

Aga temast hiljem elanud kirjanik Kamal al-Din kirjeldab ainult üht maavärinat, mis olevat toimunud 19.–20. oktoobril, aga see ei klapi Ibn al-Qalanisi andmetega. Võttes arvesse, et Qalanisi andis infot otse sündmuspaigalt ja tema poolt esitatud andmed esinevad ka teiste ajaloolaste töödes, siis peetakse kõige tõenäolisemaks maavärinapäevaks 11. oktoobrit.

Kui maailma tugevamad maavärinad on olnud magnituudiga 9, siis Aleppo oma on hinnatud 8 peale. Kui Aleppo linnamüürid olid kokku varisenud, siis hakkasid suured kivid veerema mööda tänavaid ning muid hooneid purustama ja inimesi tapma. Kohalik kindlus purunes kiiresti ja täielikult. Kindluse müürid ja suured kivimajad varisesid kokku nagu kaardimajakesed, mattes enda alla hulgaliselt inimesi.

Kuigi Aleppo oli suurim linn, mis sai maavärinast kannatada, oli hävingut tunda ka mujal ümbruskonnas. Aleppost umbes poolesaja kilomeetri kaugusel asunud ja Euroopa ristisõdijate poolt ehitatud Harimi (Haremi) suur kindlus kadus üldse maapinnalt. Ka paarikümne kilomeetri kaugusel asunud Ataribi kindlus hävines täielikult ja selle 600 kaitsjat said surma. Siiski õnnestus Ataribi kuberneril ja veel mõnel inimesel ellu jääda ning ohtlikust piirkonnast põgeneda. Ka paljud väiksemad linnad, kindlused ja kirikud muutusid rusuhunnikuteks. Maavärinat oli tunda isegi Damaskuses, mis asub Aleppost umbes 350 kilomeetri kaugusel.

Järgnesid sõjad ja epideemiad

Aleppo maavärin oli esimeseks maavärinaks tugevate maavärinate hulgas, mis aastatel 1138–1141 laastasid suuri piirkondi Süüria põhjaosas ja Türgi lääneosas. Pikka aega oli Aleppo maavärin kõige tapvamaks ajaloos, kuid siis edestasid hukkunute arvu poolest teda mõned Hiinas ja mujal toimunud maavärinad, kuid ikkagi kuulub Aleppo esiviisikusse, mõningatel andmetel isegi esikolmikusse. Kõige hukkunuterohkemaks maavärinaks on senini olnud 23. jaanuaril 1556. aastal aset leidnud Shaanxi maavärin Hiinas, kus sai surma umbes 830 000 inimest.

Kuna 10. oktoobril toimunud väiksemat sorti nõrgem tõuge oli Aleppo elanikele olnud teatud ohumärgiks, siis sõitsid paljud linlased kaugematesse maapiirkondadesse ja pääsesid 11. oktoobri maavärinast. Kui palju hukkus Aleppo maavärinas inimesi, pole loomulikult täpselt teada, kuid mõningad arvud ja hinnangud on siiski välja käidud.

Kõige sagedamini on arvatud, et surma võis saada 230 000 inimest. Esimest korda rääkis 230 000 hukkunust 15. sajandil Egiptuse ajaloolane Ibn Taghribirdi, kuid tema poolt esitatud arv tähistab kolme lähestikku – nii geograafiliselt kui ajaliselt – toimunud maavärina (Aleppo linnas 1138, Jazira orus 1137 ja Ganja linnas 1139) ohvrite hulka. On selge, et täpsemaid andmeid ei ole enam kusagilt võtta.

Suurt ohvrite hulka on seletatud Aleppo ja selle ümbruse tiheda asustusega. Palju sajandeid läbisid linna suured kaubateed ja ka linn ise oli võimas kaubanduskeskus. Kuna Aleppos oli palju antiikseid monumente, siis on linna nimetatud ka Aasia Ateenaks.

Pärast maavärinat jäi Aleppo peaaegu inimtühjaks. Varemetes käisid ringi ainult marodöörid ja kiskjaloomad, kes otsisid midagi väärtuslikku ja toidupoolist. Need, kel õnnestus maavärina tagajärjel ellu jääda, siirdusid enamikus elama teistesse paikadesse.

Nagu maavärinast veel vähe muret ja kurbust oleks olnud, siis ründasid looduskatastroofi ära kasutades Aleppo linna Türgi väed, kes röövisid mida veel röövida oli ja tapsid inimesed, kes olid maavärinast eluga pääsenud. Maavärina, türklaste rünnaku ning koolera- ja katkuepideemiate tõttu ei suutnud Aleppo järgnevate sajandite jooksul korralikult taastuda ning maavärina-eelne elanike arv saavutati alles 19. sajandil.

Aga seejärel tabas linna uus ja hirmus loodusõnnetus: 24. augustil 1822. aastal toimus järjekordne võimas maavärin, mis tappis võrreldes 1138. aasta katastroofiga tunduvalt vähem inimesi, aga ohvreid oli ikkagi väga palju, sest hukkus umbes 22 000 inimest.