1918: Eesti iseseisvumiseni olid jäänud vaid mõned tunnid
Homme sada aastat tagasi kuulutati Tallinnas välja iseseisev Eesti Vabariik, kuid 1918. aasta 23. veebruari hommikul ja päeval seda veel ei teatud. Lugu oli selles, et iseseisvusmanifesti püüti mitmes linnas edutult ette lugeda, kuid kellelgi polnud aimu, kus ja kas see õnnestub. Alles 23. veebruari õhtul oldi edukad Pärnus ja 24. veebruaril suudeti Eesti riik välja kuulutada ka Tallinnas.
Iseseisvuse kümnenda aastapäeva puhul avaldati 1928. aasta veebruaris ajalehes Waba Maa põhjalik ülevaade iseseisvusmanifesti trükkimisest, avaldamisest ja väljakuulutamisest. Tollaste meenutuste järgi oli kõige õnnetumaks päevaks 23. veebruar 1918.
Kõigepealt olgu lühidalt öeldud, mida iseseisvusmanifest endast kujutas. Selle 21. veebruaril kinnitatud dokumendi pealkiri oli „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele” ja seal tõdeti, et aeg on küps kuulutada Eesti sõltumatuks vabariigiks. Selles kirjutati: „Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.”
Edasi oli vaja manifest teha teatavaks Eesti rahvale, kuid sellega tekkis mõningaid raskusi. Eestis olid tollal nii vene kui saksa okupatsiooniväed, mis võitlesid omavahel ja takistasid ka eestlaste tegutsemist.
Eesti kõrgeimaks riigivõimuorganiks oli 1918. aasta veebruaris Eestimaa Päästekomitee, mis tegi kahel korral katse kuulutada iseseisvusmanifest välja väljaspool Tallinna. Kõigepealt taheti seda teha Haapsalus, kuid sinna ei suutnud Päästekomitee liikmed pääseda, sest paaniliselt taganevad venelased olid kõik teed kinni pannud ja ei lubanud kellelgi sõita Haapsalu poole. Sealkandis tegutsesid ka sakslased, kes olid peaasjalikult küll saartel, kuid mõned väeosad olid jõudnud juba Virtsu ja suundusid edasi Keila suunas.
Seejärel otsustati 23. veebruaril reisida autoga Tartusse, kuid ka see plaan äpardus. Nimelt olid saksa okupatsiooniväed päeva jooksul vallutanud Keila. Tallinnast saadeti neile küll vastu Punaarmee salgad, kuid venelased lõid põnnama ja püüdsid jalga lasta. Tallinna tänavatel olid aga enamlaste patrullid, kes ei lasknud ühtki autot läbi. Lisaks kuulutati kogu selle suure segaduse tingimustes kõik Eesti poliitikud lindpriideks ja neile peale sattudes nad vahistati või hukati. Pealegi asusid punaväelased sõjalaevadega Tallinnast põgenema ja Päästekomiteele lubatud auto ei saanud garaažist välja sõita.
Pärast Haapsalu ja Tartu plaanide nurjumist on Konstantin Pätsi noorem vend Voldemar Päts meenutanud: „Andsime üksteisele lubaduse teha kõik selleks, et iseseisvuse manifest saaks välja kuulutatud Tallinnas Estonia teatri saalis pühapäeval, 24. veebruaril.” Kuid päris täpselt nii ei läinud.
Manifesti esimene avalik ettelugemine toimus Pärnus. Tallinnast saadeti Pärnusse manifest, mis trükiti sealsamas kibekiiresti ära. Tallinnas olid kõik trükikojad punaväelaste kontrolli all, mistõttu pealinnas trükkida ei saanud, kuid Pärnus läks kõik libedalt. Manifesti trükiti 20 000 eksemplaris ja neid sai nii palju, et jätkus kõigisse Pärnumaa valdadesse laialijagamiseks ja üks pakk saadeti isegi Tartusse.
Aga 23. veebruaril 1918 kell kaheksa õhtul kandis tõrvikute valgusel Pärnu Endla teatri rõdult manifesti ette Maapäeva saadik Hugo Kuusner. Teksti kuulamise järel lauldi üheskoos laulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, millele järgnesid aupaugud automaatidest. Järgmisel päeval korraldati kõigi seltside ja organisatsioonide pidulik rongkäik läbi Pärnu linna.
Tallinnas kuulutati iseseisvus välja 24. veebruaril, kuid sellega ei kaasnenud manifesti ettelugemist ega Pärnuga sarnast pidulikkust. Asi piirdus vaid mõne eksemplari üleskleepimisega. Samal päeval võtsid Eesti väeüksused suurema osa Tallinnast oma kontrolli alla, üksnes sadama piirkond jäi veel mõneks ajaks venelaste kätte, kes põgenesid kabuhirmus, sest peatselt olid kohale jõudmas sakslased. Esmaspäeval, 25. veebruaril avaldati manifesti tekst ajalehtedes, kusjuures teksti alla oli kuupäevaks märgitud 24. veebruar. Manifest loeti siiski ka Tallinnas ette, kuid see juhtus alles 25. veebruari keskpäeval ja ettelugejaks oli Konstantin Päts.
Kõige keerulisem oli iseseisvuse väljakuulutamine Narvas, sest 24. veebruaril 1918 oli Narva ainus koht Eestis, kus sel päeval oli ajalehe Waba Maa sõnul „kõige rohkem võõrast ollust”, mille all mõeldi taganevaid vene punakaartlasi, Läti, Leedu ja Poola sõjapõgenikke ning teisi. Kuna sakslased olid tulekul, siis korraldasid punased veel mitu veresauna ja arreteerisid nii paljusid kui suutsid. Kõigile raskustele vaatamata suudeti ka Narvas iseseisvus välja kuulutada.
Omaette huvitav on seegi, kuidas ja kus manifesti originaali hoiti. Esialgu oli ta ohvitser Karl Tiitso juures rullikeeratuna pudelis, seejärel anti ajakirjanik Aleksander Veilerile, et Päästekomitee saaks selle vajadusel kohe kätte. Kuid Veilerit ähvardas igal hetkel vangistamine enamlaste poolt, mistõttu ta ei saanud originaali kaasas kanda ega ka kodus hoida. Seepärast andis ta dokumendi oma abikaasale, kes kandis originaali nädalapäevad oma aluspesus. Nii väljas liikudes kui kodus magades oli Stella Veileril alati püstol käepärast, et manifesti kaitsta.
Järgmisena sai manifesti hoidjaks Valter Jõgi, kes elas bolševike ühe tähtsa tegelasega samas majas, mistõttu oli vähetõenäoline, et seal hakataks läbiotsimist korraldama. Jõgi on meenutanud: „Proua Veiler võttis rinna pealt särgi alt väikese paki ja andis mulle edasi, öeldes: „Hoia seda, selles on eestlaste tulevik!” Andsin selle lubaduse.”
Kuigi iseseisvusmanifest loeti esmakordselt rahvale ette 23. veebruaril, loetakse Eesti Vabariigi sünnipäevaks siiski 24. veebruari, mil manifest tehti teatavaks Tallinnas ja mil hakati moodustama Eesti Ajutist Valitsust eesotsas Konstantin Pätsiga.
Allan Espenberg
Manifest kõigile Eestimaa rahvastele avaldatuna 25. veebruari 1918 Teatajas. Allikas: wikipedia.org
