1974: ajaloolise poksimatši Aafrika džunglis võitis Muhammad Ali

Täna 52 aastat tagasi, 30. oktoobril 1974. aastal toimus esimene poksimatš Aafrika mandril, kui vastamisi läksid raskekaalupoksijad George Foreman ja Muhammad Ali. See matš sai hüüdnimeks „Džunglimöll“ ehk „Madin džunglis“ ja oli 20. sajandi üks suuremaid spordisündmusi.

Allan Espenberg

Poksimänedžer Don King oli alles alustamas oma karjääri ning see matš oli talle promootorina esimene. „Džunglimöll“ oli täielikult tema looming. Just King tahtis pidada matši Aafrika südames. Pärast Aliga kohtumist tegigi ta sellise ettepaneku. Idee meeldis poksijale. „See saab olema võitlus suure musta eesmärgi nimel!“ ütles Muhammad Ali. Foreman vastas lihtsalt: „Ma olen kaks korda mustem kui tema.“

Kuna King ei suutnud Ameerikast sponsoreid leida, pidas ta läbirääkimisi Zaire’i (nüüd Kongo Demokraatlik Vabariik) diktaatori Mobutu Sese Sekoga ja veenis teda välja käima tollal ennekuulmatu summa. Oma rahvusvahelise maine tõstmiseks nõustus Mobutu panustama matši heaks 12 miljonit dollarit. Kumbki poksija pidi saama 5 miljonit dollarit, kuid raha oli teisejärguline võrreldes nende sooviga tõestada ringis oma üleolekut.

Ilma naiste ja jäätiseta

Tol ajal oli kindlaks favoriidiks George Foreman, noor ja võitmatu poksija, kes oli pidanud 40 matši, millest 37 võitnud nokaudiga. Vananevat Muhammad Alid kutsuti õigusega autsaideriks, tema maine oli alla käimas, kuna ta oli valusalt kaotanud Ken Nortonile ja Joe Frazierile, kellest Foreman sai kergelt jagu.

Isegi Muhammad Ali mänedžer Gene Kilroy kartis oma hoolealuse pärast. „Minu suurim mure oli see, et Ali võib saada tõsiselt viga,“ meenutas Kilroy. „Kontrollisin, kas Zaire’is on häid haiglaid. Veel mõtlesin, et vajadusel saaksime Ali lennutada Pariisi. Ütlesin seda Muhammadile. „Ära minu pärast muretse. Mõtle George’i peale,“ oli tema vastus.“

Muhammad Ali mõistis, et ainult pädev ja hästi planeeritud ettevalmistus aitab tal alistada võitmatu Foremani, kes mängeldes sai jagu iga tasemega vastasest. Nii valmistus Mohammad matšiks hoolikalt. Ta saabus Aafrikasse 55 päeva enne matši, et aklimatiseeruda ja olla valmis noore favoriidiga kohtumiseks. Ta asus elama väikesesse külla umbes 65 kilomeetri kaugusel Kinshasast.

Iga päev tõusis Muhammad Ali vara ja läks jooksma, sageli liitusid temaga kohalikud inimesed, sealhulgas vanurid, naised ja lapsed. Nad jumaldasid ja eelistasid teda: see tunne kestis matšini, kui rahvas skandeeris: „Tee talle ots peale, Ali!“ Ali päevakava hõlmas ka intensiivseid treeninguid improviseeritud jõusaalis ja teoreetilisi õpinguid.

„Kui matš oleks toimunud Ameerikas, poleks Ali nii heasse vormi suutnud end ajada,“ jutustas Kilroy. „Ta elas sellises kohas, kus inimesed ei pääsenud tema juurde ega saanud tema ettevalmistust segada. Tal oli vabadus teha, mida tahtis. Ta sai puhata ja samal ajal valmistuda. Meil ​​olid oma kokad, oma isiklik väike küla. Aga ka ajakirjandus oli meiega. Ajakirjanikud jagasid meie õhtusöögilauda. Me elasime nagu üks suur õnnelik pere.“

Ali pidi end aga mõnes mõttes piirama. Piirangute hulgas, mis talle eriti muret tekitas, oli tema sunnitud loobumine suhtlemisest naistega. Ta ütles Kilroyle sageli: “Ma igatsen nii väga jäätist ja ilusaid tüdrukuid!“

Favoriidi kindel kaotus

Ali vaatas videosid Foremani parematest matšidest ja märkas, et Foremanil jääb vajaka vastupidavusest. Esimesed raundid olid tema jaoks kriitilise tähtsusega. Foremanile ei meeldinud pikalt viibida poksiringis, eelistades lõpetada matšid kiire nokaudiga. Enne „Džunglimöllu“ kutsuti ju teda maailma parimaks lööjaks. Veel arvas Ali, et mida kauem matš kestab, seda väiksem on Foremani võiduvõimalus.

Enne matši ütles Foreman mõnitavalt Kilroyle, et Ali lapsed satuvad peagi lastekodusse. „Ma tunnen õhus surma lõhna,“ lisas Foremani treener Archie Moore. Kuuldes Moore’i sõnu oma mänedžerilt, Ali ainult naeratas ja ütles: „Ootan kannatamatult meie matši!“ Aga matšieelsel õhtul oli Muhammad Ali ikkagi närvis ja ei saanud magada.

Matši ajal oli suur õhuniiskus ja kõrge temperatuur. Lisaks toimus matš Ameerika televaatajate huvides kell 4 hommikul kohaliku aja järgi. Need asjaolud jätsid mõlemale poksijale oma jälje ja nad väsisid juba esimestes raundides. Sellest hoolimata korraldas Ali võimsaid vasturünnakuid. Tema treeningud olid vilja kandnud. Tõsi, ka Foremani löögid tabasid sageli vastast, kuid Ali jäi jalule. Viienda raundi järel oli Foreman kurnatud. Ali seevastu hakkas üha sagedamini ründama. Pärast kuuendat raundi kuulutas matši kommentaator Joe Frazier, et Foreman poksib rumalalt, Ali aga targalt.

Kaheksandaks raundiks on George omadega täiesti läbi ja Ali, kes tegi seitsmendas hingetõmbepausi, pigistas temast viimasegi mahla välja. Raundi lõpus saatis Ali nõrgenenud Foremani pihta rea ​​lööke, millest viimane oli võimas parempoolne ristlöök. George kukkus maha. Üheksa sekundi järel õnnestus tal küll püsti tõusta, kuid kohtunik peatas matši.

Foreman ütles hiljem, et ta ei tõusnud varem püsti, sest talle öeldi, et tal on veel aega taastuda. Poksivaatlejad märkisid, et kohtunikul õnnestus üheksa sekundi ajal lugeda kümme sekundit. George oli oma kaotusest täielikult vapustatud ja Ali võit oli kindel. Seda kinnitas ka Foremani ebakindel kõnnak, kui ta oma poksinurga poole suundus.

„Kas ma pole mitte kõigi aegade parim poksija?“ küsis Ali pärast matši tema garderoobi ilmunud reporteritelt. „Muhammad, ma arvan, et sa just tõestasid seda kõigile,“ vastas ajakirjanik David Frost. Seejärel ütles võitja telekaamerasse: „Ma tahan, et kõik lõpetaksid lobisemise. Ma olen teile, mu kriitikud, juba öelnud, et Sonny Listoni alistamise järel sain kõigi aegade parimaks poksijaks. Ma ütlen teile täna, et ma olen seda siiani. Ärge kunagi rääkige mulle enam kaotustest, ärge kunagi nimetage mind autsaideriks.“

Ali polnud enam lihtsalt poksija. Temast sai maailma valitseja. Zaire’is viibides oli Ali populaarsem kui president Mobutu. Kui ta oleks Zaire’i rahvale toona öelnud: „Ma tahan saada teie uueks presidendiks,“ oleks see võib-olla isegi juhtunud.

Veel enne matši oli Ali õelnud Foremani kohta: „Paari aasta pärast, kui George läheb pensionile, hakkab ta oma küünarnukke küünistama, lööb endale vastu otsmikku ja korrutab: „Milline loll ma olen! Miks ma selle tüübiga üldse tegemist tegin?““

„Džunglimöllust“ tehti 1996. aastal dokumentaalfilm „Poksikuningate heitlus“, mis sai Oscari.