2026. aasta lind on piiritaja

Eesti ornitoloogiaühing valis 2026. aasta linnuks piiritaja. Piiritaja (ladina keeles Apus apus) kandis varem nime piirpääsuke. Esimene teadlane, kes aastal 1758 piiritajat kirjeldas, oli Carl Linne. Tollal paigutas Rootsi loodusteadlane piiritaja ja suitsupääsukese ühte perekonda. Tänaste teadmiste valguses elab Eestis nime ja välimuse järgi neli liiki pääsukesi. Neist kolm – suitsupääsuke, räästapääsuke ja kaldapääsuke on lähedased sugulased ja kuuluvad kõik värvuliste seltsi. Piiritaja pole aga värvuline, vaid tema sugulased on hoopis koolibrid ja öösorrid ning ta kuulub piiritajaliste seltsi, keda on maailmas kokku ligikaudu 100 liiki.

Piiritaja tiibade siruulatus on 40 sentimeetrit ja ta kaalub 45 grammi. Tema sulestik on mustjaspruun, kurgu all heledam laik. Linnukese jalad on väga lühikesed ja ta kasutab neid ainult mööda vertikaalseid pindu ronimiseks, näiteks kui on vaja pesas askeldada, mune haududa ja poegi toita. Vabatahtlikult ta maapinnale ei lasku.

Linnul on kitsas, ahenev saba, mis hoiab nõrgalt harki, aga tihti pole seda näha. Ka tiivad on kitsad ja sirpjad, mis viitab osavale ja kiirele lendajale. Teiste pääsukestega võrreldes on piiritaja kohanenud eluks õhus palju paremini. Ta suudab arendada suuremat lennukiirust ja halbade ilmastikutingimuste korral võib ta lennata toitumisretkedele sadade kilomeetrite kaugusele. Suurema osa oma elust veedavadki need linnukesed lennates. Nad toituvad putukatest, keda nad lennu pealt nokaga püüavad. Lendamise ajal suudavad piiritajad ka juua, paarituda ja isegi magada. Kui õhus pole toitu ja sajab väga palju vihma, võivad nad langeda mõneks päevaks tardumusunne. Kuni kolme kilomeetri kõrgusel lasevad nad end tuulel kanda, lülitades unerežiimile kord ühe, siis teise ajupoolkera.

Piiritaja nimi on tuletatud tema valju kriiskava häälitsuse järgi: „Piiri, piiri, piir, sriii.“ Kel huvi kuulata piiritaja laulu, leiab selle internetist loodusheli.ee kodulehelt.

Eestisse saabub piiritaja mai keskpaigas. Piiritaja on ainus lind, kes paaritub õhus. Pesa ehitab ta aga puuõõnsustesse, kaljulõhedesse, katusealustesse ja hoonete pragudesse. Ta võib pesitseda ka kuldnokkade pesakastides või paneelmajade ventilatsiooniavades. Pesas on tavaliselt kaks-kolm muna, haudumine kestab 19 päeva ja mune hauvad mõlemad vanemad. Pojad kooruvad munemise järjekorras ning kuue nädalaga kasvab sulgedeta roosast pojast lennuvõimeline lind. Kuna piiritajad toituvad õhus lendavatest putukatest, võivad nad saaki otsides lennata pesakohast kümnete kilomeetrite kaugusele.

Piiritajad hakkavad meilt lahkuma soojale maale juba augustis, aga viimaseid isendeid võib siiski kohata veel ka septembri esimesel dekaadil. Sügisränne kestab umbes 70 päeva. Piiritaja talvitusalad asuvad Aafrikas, ekvaatorist lõuna pool.

Tartu Ülikooli linnuökoloog Marko Mägi kirjutab ajakirjas Eesti Loodus, et „tumeda sulestiku tõttu on piiritajat peetud ka saatana linnuks. Hiinas aga usutakse, et piiritaja on surnud inimese hing.“ Mägi arvates pole selline kuvand piiritajast kuigi positiivne, kuid kindlasti ka mitte üdini negatiivne. Ohu märk on aga teadlase arvates see, et piiritajate arvukus on mitmel pool Euroopas vähenenud. Peamiseks põhjuseks peetakse pesitsuspaikade kadumist. Nüüdishoonetes pole enam õõnsusi, kuhu linnuke saaks pesa teha. Paneelmajade soojustamise käigus suletakse ventilatsiooniavasid, katusevahetuse tõttu kaovad samuti sealsed piiritajate elupaigad. Üheks põhjuseks on ka toidunappus, mis on tingitud putukate arvukuse vähenemisest.

Eesti Ornitoloogiaühing valib aasta lindu alates aastast 1995. Piiritaja on 32. aasta lind. Valimise eesmärgiks on tutvustada üht Eesti linnuliiki või liigirühma ning kaasata loodushuvilisi liigi uurimisse ja kaitsesse.

Kasutatud allikad: Marko Mägi. „Piiritaja, taeva kroonimata kuningas“. Ajakiri Eesti Loodus (jaanuar–veebruar 1/2026); Eesti ornitoloogiaühingu koduleht: eoy.ee/piiritaja

Kas teadsid, et

2026. aasta loom on siil.

2026. aasta seen on limatünnik.

2026. aasta liblikas on nõgeseliblikas.

2026. aasta metsaputukas on suur haavasikk.

2026. aasta sammal on harilik vesisammal.

Ülle Kask