Nii nunnu, et vaataks veel!
Sel reedel jõuab kinodesse kogupere ulmefilm „Lilo ja Stitch“, mis räägib loo sinise kosmosetulnuka Stitchi ja Hawai väikesaarel elava tüdruku Lilo sõprusest. Film on seiklusrohke, südamlik, aga korraks ka pisarateni kurb, kuid peaasjalikult on see hästi optimistlik heatujuvitamiin.
Margit Adorf
Lilo ja Stichi tegelased on lastele tuttavad juba alates 2002. aastast, mil Disney tõi välja esimese sellenimelise filmi, mis oli toona puhtalt vaid animatsioon. Mina olin sel ajal selles vanuses noor, et lapsi mul polnud, lastefilmid mind ei huvitanud ja seega voolas 18 aastat tagasi valminud lugu minust mööda. Hiljem on toodetud ka samade tegelastega animeeritud telesari.
2025. aasta film on sisuliselt peaaegu sama, mis 2002. aasta multikas, kuid vormistus on teine. Originaalloo autoriks ja esimese filmi režissööriks on Chris Sanders, kes uue filmi juures annab oma hääle Stitchile ehk osaleb seekord häälnäitlejana.
Uus film on hübriid animatsioonist ja päris mängufilmist, algab lugu nagu Disney multikas muiste, kui aga Stich ehk tulnukate riigis Eksperiment 626 planeet Maa poole põgeneb, muutub animatsioon päris inimestega mängufilmiks, kus siis hiljem tegutsevad ka mõned tulnukad. Tuleb tunnistada, et kui varem on anima-mängufilmi segu minu jaoks olnud pigem häiriv, siis seekord ma nautisin küll iga hetke, animatsiooni osa oli pärisfilmiga suurepäraselt sulandunud ja väike Stich mõjus loomulikuna. Teda taga ajavad tulnukad tuletasid veidi meelde Douglas Adamsi „Pöidlaküüdi reisijuhi“ filmiversiooni (kinodes 2005).
Filmi tegevustik algab tulnukate peakorteris, kus kuri teadlane Jumba Jookiba on korraldanud ebaseaduslikke eksperimente. Üheks sellise eksperimendi tulemuseks on Eksperiment 626 (hilisema nimega Stich), helesinine suurte silmadega pahalane, kes on loodud mõttega, et ta oleks hästi kuri ja hävitaks kõike, mis teel, ühtlasi on ta ka väga vastupidav ja nutikas. Tulnukate pealik ei taha sellist asja kuidagi sallida ja nii määratakse ta väljasaatmisele. Enne kui me saame teada, kuhu teda saata tahetakse (mingi koht, mis igal juhul ei meeldi ei teadlasele ega eksperimendile), põgeneb väike pahalane ja tema kosmosesüstik võtab suuna planeet Maale. Viimast kasutavad tulnukad sääsekolooniate taastamiseks ning on seega kosmoseföderatsiooni kaitse all, mis tähendab seda, et planeeti on keelatud hävitada.
Niisiis tuleb saata eksperimenti jahtima planeet Maa uurija, agent Pleakley, kellega sebib end kaasa ka kuri teadlane Jumba. Nende eest põgenedes satub 626 Maal koerte varjupaika, kuhu omakorda satub otsustaval hetkel orvuks jäänud 6-aastane tüdruk Lilo (Maia Kealoha). Tema vanemad on hiljaaegu surnud ja teda püüab kasvatada tema hilisteismeline õde Nani (Sydney Elizebeth Agudong). Nanile on see koorem üksi raske kanda, seda enam, et Lilo ei püsi pudeliski paigal, talle meeldib ringi joosta, ujuda, vedeleda hotelli alal, kus ta ei tohiks viibida ja üldse teha igasuguseid krutskeid.
Lilot mängib Hawai päritolu Maia, kes on 9-aastane. Ta sobib sellesse rolli suurepäraselt ja on ühtlasi ka väga usutav 6-aastane, mitte ei jäta eelteismelise muljet. Kuna ta suures osas pidi ju näitlema tühja kohaga, ehk siis tema vastaseks oli lihtsalt nukk või marker, kellele filmis eriefektide abil alles hiljem elu anti, siis nõudis roll temalt ju veelgi enam osavust ja fantaasiat, sest just tema oli samuti üks nendest, kelle meisterlikkuse tõttu Stich elu sai.
Üldse tahan kiita ka kogu näitlejate truppi ning stsenaariumi autoreid Chris Kekaniokalani Brighti ja Mike Van Waesi, sest peale kurja teadlase on kõik ülejäänud olulisemad tegelased hästi sümpaatsed, neile saab kaasa elada igaühele omal moel. Kaks jälitavat tulnukat võtavad maale asudes inimese kuju ja nemadki teevad oma rollid nii, et need mõjuvad hästi loomulikult. Režissöör Dean Fleischer Camp on näitlejate juhendamisel teinud tubli tööd.
Aga tagasi tegevustiku juurde – niisiis on Stich koerte varjupaigas, ja kuna ta on kuulnud, et tulnukatel on keelatud inimestele viga teha, siis muudab ta end nii nunnuks kui saab ja võidabki Lilo südame. Lilo on üsna üksik, sõbrannasid tal ei ole, teised lapsed suhtuvad temasse üleolevalt ja tüdruku suureks sooviks ongi olnud leida endale sõber. Stich, kes on justkui loodud üdini pahaks, muutub tasapisi ka päriselt nunnuks, ta kiindub Lilosse ja lõpuks on temast saanud Lilo ja Nani ohana ehk laiendatud perekonna liige.
Ohana on Hawail omaette mõiste, mis tähendab mitte üksnes vereliini pidi pere, vaid võrdsena võetakse kõiki liikmeid. Meie keeli tõlgituna oleks lähedane sellele kärgpere, aga eeldus on siis see, et kedagi ei heideta kõrvale, kedagi ei jäeta maha, side ohana sees on tugev.
Film räägib ka sellest, kuidas pahaks peetud tegelasest areneb sõbralikumas keskkonnas hea tegelane. Lapsele öeldakse ju samuti, et sa ei ole paha, sa lihtsalt mõnikord teed pahandusi. See ei tähenda seda, et ma sind ei armastaks. Filmi jooksul keegi surma ei saa ja lõppeb asi soodsa lahendusega kõikidele (välja arvatud kuri teadlane).
Filmi põhiline sõnum on sama nagu meie „Nukitsamehes“: head lapsed, need kasvavad vitsata, arm aitab enam kui hirm. Aga see kõik on edasi antud ulmelises Hawai kastmes, mis on küll super nunnu, aga ei muutu liiga läägeks. Lugu on muidugi üsna lihtne, aga see ongi ju mõeldud lastele. Mina käisin kinos koos oma 11-aastase lapskriitikuga, kellele film väga meeldis. Ta elas sellele ennastunustavalt kaasa ja kurvema koha peal vist poetas ka pisara. Tema hinnang on selline, et soovitab vaatama minna kindlasti!
Üks asi veel – meie kinodesse jõuab film originaalversioonis ehk see on dubleerimata. Kuigi seda sobiks küll vaadata ka väiksemate lastega, siis viige kinno pigem lapsed, kes oskavad kas inglise keelt või jõuavad juba piisava tempoga tiitreid lugeda.
