28 aastat hiljem: zombid on sigima hakanud
Eelmisel nädalal jõudis kinodesse kauaoodatud järg zombifilmide sarjast, mille esimesed osad kandisd pealkirju „28 päeva hiljem“ ja „28 nädalat hiljem“. „28 aastat hiljem“ on briti režissööri Danny Boyle’i apokalüptiline viirusefilm, mis on vähem märul ja rohkem filosoofilis-poeetiline süngusfilm.
Margit Adorf
Kui teil on eelmised osad nägemata, siis võite uut filmi vaatama minna ka nii, et te ei tea eelnenust midagi, mingi sissejuhatus seal tehakse. Kui teil on aga soov kindlasti ka varasemad osad ära vaadata, siis filmi „28 nädalat hiljem“ (2007) pakuvad tellitavate filmide seas erinevad platvormid, näiteks on see saadaval Netflixis, Telia laenutuses, Apple TV-s. Esimese osaga „28 päeva hiljem“ (2002) on keerulisem, see on ju juba 23 aastat vana linateos. Kuni pühapäevani saab seda järelvaatamises näha Telia vahendusel RTL kanali programmis, aga laenutada on seda võimalik Apple TV kaudu, hind 3,99 ja isegi eestikeelsed tiitrid on sellel all. Samast leiate ka „28 nädalat hiljem“, aga kui teil on Netflix, siis seal on see paketihinnas sees.
Lühidalt eelnenust: kõikide filmide režissööriks ei ole Danny Boyle. Tema tehtud on esimene ja viimane film. „28 nädalat hiljem“ režissööriks on Juan Carlos Fresnadillo ja ka stsenaariumi autorid on teised kui esimesel filmil. Esimesel ja viimasel filmil on seega sama režissöör ja stsenarist samuti: Alex Garland. Garland on hinnatud briti romaanikirjanik ja stsenarist, eesti keeles on ilmunud näiteks tema romaan „Rand“ (The Beach, 1996), mille põhjal Danny Boyle tegi väga populaarse filmi 2000. aastal, peaosas Leonardo di Caprio. „Rand“ oli Garlandi debüütromaan, 1998. aastal ilmus tema sulest romaan „The Tesseract“, millest küll tehti samuti film, kuid mis ei saanud kuigi populaarseks ei ühes ega teises versioonis.
Sellest edasi keskendus Garland aga filmimaailmale, mängufilm „28 päeva hiljem“ ongi juba algselt kirjutatud stsenaariumiks. 2004. aastal ilmus Garlandil küll veel romaan „Kooma“, mis kohandati ka teatrietenduseks, kuid rohkem on Garland tuntud kui stsenarist, ta on kohandanud teiste autorite romaane kinolinale, enamasti ulmelise süžeega lugusid. „28 päeva hiljem“ ja „28 aastat hiljem“ on tema originaallooming. Ta on teinud ka autorikino, olles nii stsenaristi kui režissööri rollis, näiteks on tema autorifilmideks: „Ex Machina“ (2014), „Mehed“ (2022), „Kodusõda“ (2024).
Danny Boyle oli 28 päeva filmi tegemise ajaks juba kultuslikus staatuses režissöör, tema tähelend algas 1996. aastal filmiga „Trainspotting“, mille kohta võib küll öelda, et see raputas filmimaailma. Tragikomöödia narkomaanidest jõudis kõigi aegade parimate briti filmide edetabelis 10. kohale ja samas on seda nimetatud ka üldse läbi kõigi aegade parimaks briti (šoti) linateoseks. See selleks, kui te pole seda filmi näinud, siis tõenäoliselt te ei olnud veel 1996. aastal sündinud või olite alles liiga lapsed, et seda näha. Filmina on nii vana toodet keeruline leida, saab osta DVD-na, küll aga on filmi aluseks olnud samanimeline Irvine Welshi romaan ilmunud eesti keeles (kirjastus Koolibri, 2016) võite raamatukogust laenutada.
Aga natuke siiski ka zombidest. Kui „28 päeva hiljem“ kinodesse jõudis, siis seegi oli omamoodi vapustus, sest tõi suurele ekraanile kiired zombid. Kuigi filmi ei saa pidada päris esimeseks linateoseks, kus zombid aeglaselt ei tuigerdanud, siis just „28 päeva hiljem“ on see film, mis murdis tee valla tervele hulgale uut tüüpi zombilugudele, kus poolelus olendid ei olnud enam lihtsalt liikuvad laibad. Zombikultuuris hakkasid levima rohkem ka sellised narratiivid, et neil on säilinud rohkem ajutegevust kui üksnes pimedad instinktid. Kui me nüüd ei lähtu sellest, et zombi on hauast üles tõusnud surnu, vaid kunagi inimene olnud olend, kes on minetanud oma inimesesarnasuse.
Filmis „28 päeva hiljem“ lähevad aktivistid mingisse laborisse, kus tehakse katseid ahvidega, kelle peal püütakse arendada viirust nimega Raev. Aktivistid lasevad ahvid puuridest välja ja sellega kaasneb kohe ka viiruse levik, kuna raev on ju teadupoolest pime viha ja hullunud ahvid nakatavad oma hammustustega algselt kõik neid päästma tulnud aktivistid, kes siis omakorda nakatavad terve Suurbritannia. Enne kui keegi kuskile evakueeruda jõuab, on lootus putku panna juba kadunud pimeda raevu meelevalda. Raevuviirusega nakatunu ei ole enam võimeline muuks kui vaid selleks, et kellelegi kallale karata. Filmist alustas oma staarikarjääri näitleja Cillian Murphy, kes kehastab rattakullerit, kes sattus autoavariisse ja ärkab filmi alguses pärast avariid ihualasti haiglas ning avastab, et vahepeal on maailm otsa saanud. Sealt algab võitlus ellujäämise nimel.
Filmis „28 aastat hiljem“ selgub, et Suurbritannias on kõik endine ehk siis raevuviirus on endiselt kontrolli alt väljas, tavalisi inimesi on väikeste gruppide kaupa olemas, kuid suuremaltjaolt on terve briti saar zombide haardes. Selgub, et Suurbritannia on keeluala, karantiinis piirkond, ülejäänud maailmas käib elu edasi nii nagu midagi poleks juhtunud, kuid briti saarele ega sealt välja kedagi ei lasta. Peategelaseks on siin 12-aastane poiss Spike (Alfie Williams), kes elab kogukonnas väikesaarel. Talle tutvustatakse zombide ala „suurel maal“, ta näeb seal hiiglaslikku lõket ja kuuleb, et seal elab arst. Tema ema (Jodie Comer) on haige ja poiss otsustab, et ta peab jõudma selle arstini. Keeruline teekond ja põgenemine koos emaga õnnestubki ning poiss jõuab dr Kelsoni (Ralph Fiennes) juurde, kes on aastaid zombidega üksi võidelnud ja nende luid ning kolpasid põletusahjus puhastanud.
Nagu ma alguses ütlesin, siis film ei ole niivõrd märul, kui pigem filosoofiline ja poeetiline. Poisi silmade läbi saab vaataja avastada zombidest räsitud maailma, milles on palju puutumatut loodust aga ka varjudes hulkuvaid tonte, öös luusivaid surmakülvajaid. Mis on elu ja surm, missugune elu on elamist väärt? Sa oled siin maailmas üksi ja pead üksi hakkama saama. Missugune elu väärib päästmist? Kuidas ellu jääda? Küsimusi on palju. Kui te ka tavaliselt zombisarju ei vaata, siis seda filmi julgen soovitada küll, see ei ole tavaline Hollywoodi märul, see on rohkem siiski briti film, teatraalsem, kunstilisema või ehk sügavama sisuga, pakub mõtlemisainet lisaks meelelahutusele. On veriseid stseene ja päris lõpus ka tüüpiline dannyboylelik reivimuusika saatel zombipeksmine golfikeppidega, aga üldjoontes on see kunstfilm, mitte puhas märul. Hirmus on see aga kindlasti, seda on juba jõutud ka aasta õudseimaks filmiks nimetada. Eks otsustage ise, ja lapsi ärge seda filmi vaatama laske.
Muide, järgmiseks aastaks on ilmuma planeeritud veel üks 28… sarja film – „28 aastat hiljem: kondialtar“. Selle filmi režissööriks on Nia DaCosta ja stsenaristiks Alex Garland. Kinodesse peaks see jõudma juba jaanuarikuu lõpus.
