Film kummalisest vaimsest häirest
Sel reedel jõuab kinolevisse film „Ma vannun“, mis valminud tõsielu ainetel ja mille peategelaseks on Šotimaal elav mees nimega John Davidson.
Margit Adorf
Möödunud aastal linastus film ka PÖFFi raames, nii et kes algse festivali ajal ei saanud minna, siis see saaks nüüd vaadata. Tegemist ongi šoti filmiga, kuid peab ütlema, et ega nad seal päris nii ei räägi kui sealkandis rahvas tegelikult seda teeb. Põhja-Inglismaal ja Šoti piiril räägivad kohalikud omavahel sellist murrakut, mida koolis inglise keelt õppinud inimene ei pruugi üldse läbi hammustada. Umbes nagu meil on võro kiil. Muidugi räägivad nad seal ametlikult ka sellist inglise keelt, millest turist samuti aru saab, aga filmis on seda vaid mõne eripäraga markeeritud. Näiteks ütlevad nad yes asemel aye (ai), seda on filmis kasutatud, kuid eriti rohkem kohalikku eripära kõrv ei tabanud, sellest on veidi kahju.
Igatahes – filmi stsenarist ja režissöör on Kirk Jones, kõige rohkem auhindu on mees seni noppinud oma debüütfilmiga „Waking Nedi“ („Äratades Nedi“, 1998), kuid kõige tuntum on vast „Minu suur kreeka pulm 2“ (2016). Kui te tema nime ei tea, siis peab ütlema, et ega ta pole väga aktiivne filmitegija olnud ja „Ma vannun“ on nüüd tema filmograafias kõige kõrgemalt hinnatud linateos.
John Davidson on tavaline Šotimaa poiss, kellel 12-aastasena avaldub ühtäkki Tourette’i sündroom, millest 1980ndatel keegi veel eriti midagi ei tea, teadaolevalt sellele ravi ka polnud ja tegemist oli kogukondi-perekondi väga häiriva olukorraga. Tourette’i sündroomiga inimesed vannuvad ja ropendavad kontrollimatult, neid tabavad aeg-ajalt tõmblused. Nad ei ole rumalad, neil ei ole luulusid, kuid kummaline käitumine on selline, mis paneb ümbritsevaid tihtipeale eemale tõmbuma. Davidsoni elukäik läks nii, et ta kohtus ühe koolivenna emaga, kes oli töötanud vaimse tervise õena ning kes aitas Davidsonil oma mentaalse seisundiga ilma kangete ravimiteta hakkama saada. Davidson omakorda alustas sellega, et lõi kontakte teiste Tourette’i sündroomiga inimestega, rääkis nende peredega, korraldas teadlikkust tõstvaid loenguid. Muidugi oli ta eelnevalt ka lugenud selle kohta avaldatud raamatuid.
Tourette’i sündroom ei ole mingi uus asi, tänapäeva ilming. Varasematel aegadel peeti niisuguseid inimesi lihtsalt hulluks ja pandi vastavasse raviasutusse. Esmakordselt mainiti sündroomi teaduskirjanduses 1885. aastal, sündroomi nime panijaks on prantsuse neuroloog Georges Gilles de la Tourette. Ajapikku on seda seisundit palju uuritud ja nüüdseks on olemas ka erinevad leevendavad ravimeetodid, mis lasevad Tourette’i sündroomiga inimestel elada täisväärtuslikku elu.
Paljuski aitavad selle sündroomiga inimeste elu paremaks muuta neid ümbritsevad kogukondsed. Film „Ma vannun“ aitab õige pisut sellele kaasa. Filmi puhul on miinuseks see, et ega tegelikult seisundist endast väga palju mingit teavet ei saa, seega kui soovite rohkem infot, peate hiljem juurde guugeldama. Aga näitlejad on super ja lugu päris nõretavalt emotsionaalne, sest peategelased John ja Dottie on lihtsalt nii sümpaatsed.
Johni rollis on mitu näitlejat, nooremat mängib Scott Ellis Watson ja vanemat Robert Aramayo. Koolivenna ema Dottie rollis on Maxine Peake. Filmis on ka suurepärane kunstnikutöö, näeme 80ndate ja 90ndate interjööre ja kostüüme.
John on lootustandev jalgpallur, keda treenerid ja isa loodavad suure staarina näha, kuid lootused nullib Tourette’i sündroomi avaldumine, millest Johni pere algselt mitte midagi ei tea. Isa lahkub pere juurest, John arvab, et see on kõik tema süü ja proovib enesetappu. See ebaõnnestub, kuid siis saabki selgeks, mis tal siis viga on. Kuna 80ndatel seda veel eriti ravida ei osatud, siis elab John järgmised 13 aastat tugevate ravimite peal ema juures, kuni ühel päeval kohtab ta poes vana sõpra Murray’d. Asjad lähevad nii, et John satub sõbra juurde õhtusöögile ja sõbra ema leiab, et John vajaks teistsugust abi kui tabletineelamine. Siit hakkavad asjad hargnema, üle kivide ja kändude, helgema tuleviku poole.
Film kulgeb rahulikus tempos ja on üdini südamlik. Muuseas, John Davidson tegi Suurbritannias Tourette’i sündroomi teadvustamisel nii tublit tööd, et pälvis selle eest ka kuningliku tunnustuse ja auraha. See on edulugu, mida varjutab kibe teadmine, et Johni enda elu võinuks ju parem olla, kui vaid teadlikkus olnuks varem suurem.
Tavaliselt avaldub sündroom juba lapseeas, algselt on vaid kergeid tõmblusi, kui asi edasi areneb, siis varases teismeeas võivad lisanduda ka tahtmatud häälitsused. Tourette’i sündroom võib olla aladiagnoositud, sest see avaldub erineva raskusastmega. Oletatavalt võib see olla 6–7 protsendil inimestest, praegune diagnoosimise ulatus on 1 protsendi juures. Otseselt terveks ravida sellest ei saa, kuid on olemas leevendavaid meetodeid, ja mida vähem stressi, seda parem. No viimane muidugi kehtib kõikides eluvaldkondades.
Filmi tasub vaatama minna, kui kodust välja minek teile stressi ei valmista, siis saate kinosaalist seekord meeldivalt sooja elamuse.
