Me peame rääkima Priit Põldmast
Me kõik teame legendi Arvo Pärdist, kes väikse poisina rattaga valjuhääldi juurde sõitis, et muusikat kuulata. See armas lugu on hea kujund noore inimese igatsusest millegi suurema järele. Aga kui paljud märkasid omal ajal väikest Arvot ja mõtlesid, et sellest poisist kasvab kunagi helilooja, kes kingib maailmale tintinnabuli?
Rakvere Teatris esietendub täna, 13. märtsil Rakverest pärit näitekirjaniku ja lavastaja Priit Põldma „Lõputu suvi“. Priit õnneks ei pidanud lapsena teatri akende taga luurama nagu Tuhkatriinu, et näha killukest imet, mida teater pakub. Priidul oli õnneks ema, kes viis ta vaatama Mati Undi lavastust „Majahoidja“. Priit on ise välja toonud, et selle legendaarse lavastusega on ta lausa üles kasvanud. Kui esimest korda vaatas ta seda koolipoisina, siis viimaseid kordi vaadates õppis juba teatrikoolis.
Tänaseks on Priit ise Eesti teatri oluline osa. Dramaturgi või lavastajana on 31-aastane noormees proovides kaasa töötanud paarikümne lavastuse juures, mis kõik on omamoodi pälvinud Eesti teatripildis tähelepanu, ja lõpuks ometi on ta ringiga tagasi Rakveres – seekord kirjutamas ja lavastamas „Lõputut suve“.
Kuigi näidendi teema võib tunduda esmapilgul kliimaaktivistlik, räägib see tegelikult inimestest, kes otsivad oma unistuste ja illusioonide purunemise vahelt elu ennast ja igatsust parema ning ilusama maailma järele. Nii nagu Priidu varasemateski näidendites, pole ka siin ühtegi põhjendamatult kurja või halba tegelast, aga on vastuolusid ning kummalisel kombel suur lootus.
Olles teksti muutumisele lugejana kaasa elanud, võin öelda, et „Lõputu suvi“ on lavastusprotsessis liikunud järjest rohkem lootuse poole. Kuigi tegelased on kunagi elult lüüa saanud, pole nad siiski lõplikult katki läinud ja näevad ka homses uusi võimalusi, mis muudab nende arengu juba teksti poolest kõnetavaks kõigile, kes pole elus alla andnud. Tänases päevas inimeseks jääda ongi kaunis keeruline kunst, aga just seda võimalust „Lõputu suvi“ oma vaatajaile pakub.
Rõõmu teeb see lavastus Rakveres juba sellepärast, et Priit on just inimeseks olemise identiteediga tegelenud ka oma varasemas loomingus, mida on kõrgelt hinnatud ja mis on pakkunud vaatajaile märkamisvõimalust, tröösti ning mõistmist – muuhulgas tõrjutud teemadel. Priidu fenomen nii dramaturgi kui lavastajana ongi eelkõige selles, et ta seda inimlikku olemust otsib, analüüsib ja kujundab, kartmata sealjuures kasutada lihtsaid vahendeid nagu loo jutustamine, nali, tunnete sügavus või valu. Kõike, mis on inimesele omane.
Juba loetelu tema viimastest töödest ja osalustest on tunnustus omaette: „Teises toas“ (Noorsooteater, 2021), „Haige mäger“ (Tartu Uus Teater, 2021), „Kolm ahvi“ (Ugala, 2022), „Üks helevalge tuvi“ (Eesti Draamateater, 2024), „Süütu“ (Nuutrum, 2025) ja „Palavik“ (Vanemuine, 2025).
Priidu tegemistel tasub aga rakverelasel silma peal hoida ka edaspidi, pärast „Lõputu suve“ esietendust. Eelmisest teatriaastast on 27. märtsil toimuval Eesti teatri auhindade galal ära märgitud tema lavastus „Süütu“ kahe näitlejanominatsiooniga, samas kui Priit ise on nomineeritud autorina auhinnale Vanemuise „Palavikuga“, mille lavastusmeeskond kokku pälvinud lausa viis nominatsiooni (kunstnik, kaks meespeaosa, naiskõrvalosa ja algupärane dramaturgia).
Urmas Lennuk,
Rakvere Teatri dramaturg-lavastaja ja Priidu tööde suur fänn
