Eva Luigas: Kõik me õpime oma ämbritest

Eva Luigas on praegu Maakodu tegevtoimetaja, televaatajale tuttav Maahommiku aiarubriigist. Esmaspäeval, 21. novembril tuleb ta aga külla Rakveresse Aiasõprade klubisse, et vestlusringis vastata küsimustele ja rääkida enda aias tehtud äpardustest, ämbrisse astumistest ning sellest, kuidas tekkinud jamadest välja tulla.

Katrin Uuspõld

„Tuleb lõbus vestlusring, kus kõik saavad kuulda, mida mina olen valesti teinud. Olen samasugune inimene nagu kõik teised. Teadupärast, kui inimesed loevad kuskilt, et midagi tuleb teha „nii“, aga meile tundub see „nii“ liiga keeruline, siis tehakse omamoodi. Olen saanud nüüd aru, et asju võiks teha õigete töövahenditega, õigel ajal, töövahendeid võiks sihipäraselt kasutada jne – aga kõik see teadmine tuleb läbi oma ämbrite,“ teab Eva Luigas.

Aiandusspetsialist tunnistab, et on taimi tapnud igat moodi: ülehoolitsusega, alahoolitsusega, üleväetamisega, alaväetamisega. „Paljud on veendunud, et nemad on teinud kõik õigesti, aga võti targemakssaamise juures ongi see, et sa ei tohi olla kunagi veendunud, et tegid kõike õigesti,“ ütleb Eva Luigas. „Enamus ebaõnnestumisi on seepärast, et inimene mingil põhjusel arvab, et sellest, mis tema annab, peaks taimele piisama, aga üldjuhul on kunstlikes oludes taimede kasvatamisel alati millestki puudust.“

Julgus asju ümber teha

Üks paljudes aedades levinud vigadest on Luigase sõnul „tutsutamine“. See tähendab, et muru sisse on siia-sinna istutatud põõsad ning nende ümbert on keeruline muru niita. Helga Taimeaias õppurina praktikal olles ühte sellisesse aeda Luigas parandustöid ka tegema sattus. „Need „tutsutamised“ tuleb ühendada. Selleks võetakse veevoolik või nöör, määratakse nende abil tulevase peenra piirjooned, nii et need „tutsud” jäävad sinna sisse. Teed nõnda mõttelise peenra,“ selgitab Eva Luigas. „Olen kunstiklassis käinud ja kompositsiooni õppinud, aga ma ei suutnud paberile komponeerimise oskust loodusesse tuua. Aga kui need piirjooned seal aias valmis said, sain ma aru.“ Voolikuga märgitud peenrajoon võib jääda mõneks ajaks rahulikult seisma ning seda võib sättida seni, kuni ollakse lõplikult rahul ja alles siis muudetakse ala peenraks.

Samuti julgustab ta aednikke võtma kätte käärid, sae ja labida. „Aianduses on nii, et kui sulle peenar ei meeldi ja sa vaatad teda ainult siis, kui seal midagi lühikest aega õitseb ning sügisest järgmise suveni tema poole pilku ei pööra, siis tuleb midagi ette võtta. Kui põõsas vajab tugevat tagasilõikust, siis tuleb seda teha – ei ole mõtet aasta-aastalt vaadata inetu kujuga põõsast, et näha teda kolm nädalat õitsemas, mil ta nii kole ei ole,“ räägib Eva Luigas. „Julgelt tagasi lõigatud taimed viskavad esimesel aastal võrsed, mõned põõsad õitsevad juba esimese aasta oksalt. Ehk ei ole mida hullu, põõsas on ainult natuke madalam. Teise aasta õitsejad moodustavad esimesel aastal põõsa ja teisel aastal juba õitsevad. Ja tegu on tehtud! Arvatakse, et loodushoidja on see, kes kunagi midagi ei lõika – aga reservaati me ju oma koduaeda ei tee. Olen veendumusel, et inimene võib oma aias ja oma kodus teha kõike ning olla rahul oma asjadega.“

Eva on oma loomult suur iseõppija ja katsetaja. „Vaatad hasartselt: kaugele ma omadega jõuan? Ja küsid abi siis, kui päriselt oled kõik variandid läbi proovinud, raamatud läbi lugenud ja interneti läbi hekseldanud. Oluline ise info otsimise juures on see, et olukorras, kus sa midagi ei tea, ei oska sa ka küsida. Aga kui otsid ise oma küsimusele vastuseid, pead nii palju lugema, et saad vastused ka nendele küsimustele, mida sa pole osanud veel esitada – see teeb sind targemaks. Mitte see, et kui sügava augu ma pean kaevama? 60 cm? Tehtud! Kui hakkad aga uurima, et mis põõsad, kus neil kasvada meeldib jne, siis seni, kuni sa 60 sentimeetrini jõuad, saad juba muid olulisi asju teada selle teema kohta,“ selgitab ta.

Muudkui õpib

Eva ei ole elupõline aednik. „Ma töötasin turundusjuhina, töö meeldis mulle väga, aga tundsin, et hakkan päriselust kaugenema,“ märgib ta.

Kui tööelus tuli paar kriitilisemat hetke – ühel juhul kadus terves Tallinnas mobiililevi ja teisel korral elekter (ja tema töö sõltus internetist!) – siis ta sai aru, et ta ei jää ellu, kui midagi peaks juhtuma. „Olin minetamas oskust looduses elada,“ tunnistab ta. „Hakkasin mõtlema, mida ma võiksin teha.“

Omal ajal oli ta lõpetanud kunstikallakuga kooli, kuid ei tahtnud kunstnikuks saada – ta ei kujutanud ette, et iga hommik algab valge paberilehega, kuhu tuleb kõik ise luua. „Ma tahtsin nii, et midagi oleks olemas, aga ma saan seda muuta ja mõjutada, ja see miski pakub mulle veidi vastupanu, see miski võiks olla õues. Mäletan seda päeva, kui suvila nurga taga päevitasin ja kõige selle üle mõtlesin. Jõudsin maastikuehitamiseni,“ jutustab Eva.

Ta läks Räpina aianduskooli ja aastast 2010 on ta diplomeeritud maastikuehitaja. „Läksin Räpinasse kooli 42aastaselt ja olin loll nagu lauajalg. Ma tõesti ei teadnud, miks peab tulbisibulaid panema sügisel mulda! Tahtsin panna kevadel ja hoida neid seni soojas lauasahtlis, et hiired ära ei sööks!“ räägib Eva ausalt. „Võtsin asja käsile ja julgen öelda, et see kõik on õpitav. Teisel aastal olin juba üsna tark! Tänapäeval on olemas internet ja seal on absoluutselt kõik kirjas.“

Kaks aastat pärast maastikuehitaja kutse saamist läks ta tööle ajakirjandusse, mõne aasta pärast otsustas Tallinna Ehituskoolis õppida veel ka mööblirestauraatoriks. „Elu on liiga lühike, et tegeleda ainult ühe asjaga,“ leiab Eva Luigas.

Praegu tundub talle, et maailm on meie ümber nii palju muutunud. „Mul on üks elu ja ma tahan veel midagi teha. Vanus pressib peale. Ja ma ei arva, et ma lähen ajakirjast pensionile, ma võin veel ükskõik mida õppida või teha! Kui hoiad end vaimselt vormis, tervis füüsiliselt alt ei vea, siis ei ole vahet kui vana inimene on, kui ta midagi õpib või teeb,“ on naine veendunud.

Rakvere aiasõbrad tulevad taas kokku

Rakvere Aiasõprade klubi alustab oma hooaega esmaspäeval, 21. novembril kell 18 Aiakultuurikeskuses (Niine 4, Rakvere). Külla tuleb karismaatiline ja särasilmne aiajutupaunik Eva Luigas.

„Sellele õhtule võivad tulla kõik, kes soovivad kohtuda nii Eva Luigasega kui teiste aiasõpradega. Ei pea kindlasti liituma Aiasõprade klubiga, aga klubi plaanidest räägime sel õhtul küll,“ märkis klubi eestvedaja Maia Simkin.
Osaluspanus on 5 eurot, mis läheb lektoritasuks ning klubi kohvi-koogi fondi. Oma tulek palutakse registreerida telefonil 5277235.

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga