Film rallifännidele ja ajaloohuvilistele

Rallisõitja Hardi Mets. Foto: VFTS Film

„Kurvilise tee legendid“ on dokumentaalfilm, mis räägib loo Eesti rallisõitjatest NSVL-i aegadel.

Margit Adorf

Esimese asjana tuleb vast ära mainida, et filmi tegijad on samad, kes tegid 2019. aastal kinodesse jõudnud Ott Tänaku filmi. Tänaku dokk jäi minu jaoks filmina nõrgaks, seetõttu ei läinud ma „Kurvilise tee legendide“ pressilinastusele sugugi mitte kõrgete ootustega, seda enam, et ka see film kestab kauem kui kaks tundi.

Ma ei ole ise kunagi olnud mingi suurem asi spordisõber, spordiülekandeid ei ole tahtnud vaadata ei telerist ega kuulata raadiost. Küll aga oli meil peres hästi suur, lausa kirglik spordifänn minu vanaema, kes vaatas absoluutselt igasuguseid spordivõistlusi kujundujumisest korvpalli ja rallini. Pole ka imestada, sest mu Siberisse saadetud vanaisa oli motosportlane. Sestap ma natukene ikkagi aiman ja mõistan seda suurt elevust ja kaasaelamist spordivõistlustele. Vanaema ei piirdunud mitte üksnes teleri- või raadioülekannetega, vaid tal oli ka suur spordiraamatute kogu, erinevates keeltes. Muidugi oli ta ka spordilehe tellija ja spordiuudiseid ei lasknud ta iial mööda.

Niisiis – kõrvaltvaatajana mul siiski mingisugune aimdus on ka selle nõukaaegse rallimaailma kohta ajast, mil ma olin alles laps. Mulle tulid isegi osad nimed tuttavad ette, näiteks leedukas Brundza, Vello Õunpuu (vanaema oli tema fänn) ja Hardi Mets. Omaaegseid ralliässasid on uues dokumentaalfilmis aga hulgim ja ma võin julgelt väita, et isegi kui kinno satub vaataja, kes rallit ei jälgi ega ole kursis toonaste nimedega, siis huvitav on seda filmi vaadata küll. Uus rallifilm on juba õige filmi mõõtu (filmidest ma juba midagi tean, erinevalt rallist).

„Kurvilise tee legendid“ on tihe ja emotsionaalne ajaloodokumentaal, mis ühtaegu viib vaataja pisidetailideni rallimeeste ja ralliautode hingeellu kui ka annab piisavalt hea ajastutausta – räägib sellest absurdsest elust toonase valitseva süsteemi ajal, mil näiteks raha eest ei olnud mõtet midagi ostma minna, sul pidi olema viina, kalamarja, mööblit või muud letialust kraami, ja hulk õigeid tutvusi. Siis võisid osta kasvõi allveelaeva, nagu arvas üks toonane varustaja, kes käis VFTS autode varuosade valmistamise jaoks hankimas lennukipropellereid ja rakettidele mõeldud polte.

Kindlasti on see väga mehine meestefilm, sest ega seal rallimaailmas mingeid naisi toona eriti ei figureerinud ja ühtegi naist ei ole filmis ka intervjueeritud. Kõrvaltegelastena dokumentaalkaadrites neid ikka vilksatab, kuid üldiselt on kõik naised filmist välja jäetud, mis mind mõnevõrra siiski häiris. Ma saan aru, et materjali oli väga palju ja seega tuli keskenduda kõige tähtsamale. Siiski oleks võinud kasvõi mõni rallimeeste pulmafotogi ekraanilt läbi vilksatada, seda enam, et pereelu korra isegi mainitakse. Ilmar Raissar pihib ralligi lõpetamise peamise põhjusena, et kui teist korda abielludes lapsed sündisid sai ta aru, et pole oma esimese abielu jooksul saadud lastega koos olnudki. Teist korda sama reha otsa enam astuda ei tahtnud.

Põhilisel kohal on linaloos siiski autod ja mehed ja ralli. Nendest teemadest väga palju kõrvale ei kalduta. Ühtlasi ei näe me seal pikka sissejuhatust sel teemal, kus keegi midagi on õppinud või kuidas rallihuvi üldse tekkis. Vaataja satub põmaki umbes 80ndatesse aastatesse, mil Eesti igas külakeses tegutses oma ralliklubi ja mil NSVL-i koondise 24 ekipaažist 12 olid eestlaste meeskonnad. Minu jaoks oli silmiavav teada saada, miks Eestis nii suur rallilembus üldse oli – väga eestlaslikul ja pragmaatilisel põhjusel. Nimelt ei saanud nõukaajal niisama vabalt poest autosid osta. Aga kui sul oli ralliklubi, siis selle kaudu sai sovhoosidesse-kolhoosidesse autosid. Niisiis oli kohalikul KEKil vms riigiasutusel mõistlik pidada oma ralliklubi, mille kaudu sai oma agronoomidele või muudele vajalikele töötajatele autosid, millega neid maale meelitada. See on väga loogiline seletus.

Ralliauto mõistagi ei ole täpselt samasugune auto nagu niisama sõiduauto. Sedagi erinevust selgitatakse väga põhjalikult. Minu jaoks oli huvitav info, et tegelikult ei olnudki terves NSVL-is nõuetele vastavat hulka ralliautosid, et liidu sportlased saaksid B-klassi rallidel osaleda. Ametnikule, kes seda hindama tuli, tehti Potjomkini küla ehk näidati pealtnäha sarnaseid autosid ja siis veel luisati natuke juurde. Niisuguseid põnevaid detaile ja lookesi esineb filmis palju.

Intervjueeritud rallimehed on oma jutustamistes väga emotsionaalsed, ralli ja VFTS Ladad olid nende jaoks suur elu armastus, ühtviisi kirglikult suhtuvad oma ametisse nii sõitjad kui mehhaanikud. Mitmedki neist ehitasid endale ka ise masinaid. Kõrvu jäi kõlama näiteks iseloomustus: ta tundis oma sõrmedega metalli. Toona tehti ju kõik sisetunde järgi. Mitu eakat rallimeest poetavad kaamera ees ka pisara ja ma usun, et kui kinosaalis on rallisõber, siis see on teie jaoks niisugune film, mis paneb hinge värelema ja teeb südame härdaks.

Soovitan soojalt vaatama minna just kinno, väärt elamus. Filmis on ohtralt arhiivikaadreid – neid on kokku monteeritud ja kasutatud päris osavalt. Lisaks sellele on osad stseenid näitlejatega lavastatud, mis tuleb filmi loole üksnes kasuks. Niisuguste stseenidega ei ole ka liiale mindud. Omaette tegelasteks on autod, peategelaseks on filmi läbivalt naishääl, mis kuulub varuosade bussile. Meeleolu rõhutab hästi õnnestunud filmimuusika.

Lõpetuseks tahan rõhutada, et see film ei ole Eesti ralli ajaloo läbilõige, vaid keskendub peamiselt 1980ndatele aastatele. Linateoses pööratakse vähe tähelepanu sellele, mis elu on rallimehed elanud pärast oma hiilgeaegasid, eks see ole ka palju masendavam teema. Põgusalt on seda küll puudutatud. Filmi on jõudnud mahukast materjalist vaid jäämäe tipp, kuid mingitele olulistele nuppudele on tegijatel siiski õnnestunud vajutada ja huvipakkuv vaatamine on see nii rallihuvilisele kui rallivõhikule.

Kes soovib oma silmaga taastatud ralliautosid ja tehnobussi näha, siis need on praegu vaatamiseks väljas Tallinnas T1 keskuses, mis asub Ülemiste rongijaama kõrval. Buss ja Õunpuu auto on 1. korrusel trammipeatuse poolse ukse juures, teised autod üleval Cinamoni kino juures.