Kuhu ma minema pean?
|„Kes tahab kõige esimesena startida?“ küsisin lastelt esmaspäeva õhtul, kui olin valmis saanud stardimaterjalid valmivale Sõmeru kaardile. Tegin laste treenimiseks kolme raskusastmega rajad, kaardi mõõtkava 1:2500. Kaartide kätteandmisel läks trügimiseks – kiirelt moodustati stardijärjekord ning võistlus võis alata.
Toivo Murakas
Kaardi mõõtkava 1:2500 tähendab, et üks sentimeeter kaardil vastab 25 meetrile looduses. Kaart on maastiku vähendatud kujutis ülaltvaates. Mida kõrgemalt vaadata, seda väiksemad paistavad esemed. Objektide piltlik ettekujutus- ja üldistusvõime on orienteerumiskaardi mõistmise aluseks.
Kaardi mõõtkava ei ole raketiteadus
Oletame, et sul on praegu laual kohvitass. Pane see maha ja vaata ülevalt alla. Mida kõrgemalt vaadata, seda väiksemaks muutub kohvitass. Seega, seda rohkem on tassi vähendatud ja seda suurem on mõõtkava. Mõõtkava näitab, mitu korda on maastiku kujutist kaardil vähendatud. Tegelikult peaks kõigil mõõtkava põhimõtted olema selgeks õpitud geograafia ja matemaatika tundidest. Aga kes seda mäletab, eksju.
Mida ma selle teadmisega peale hakkan, et kaardi mõõt on 1:2500? Pean esmalt ära mainima, et see mõõtkava ei ole väga levinud. Pigem kasutatakse mõõtkavasid 1:5000, 1:10000 või 1:15000, mis on siis maastikul vastavalt 50, 100 või 15 meetrit 1 sentimeetri kohta kaardil.
Teepikkuse mõistmine orienteerumisel on küllaltki oluline. Üldjoontes peaksid kõik oskama hinnata kauguseid, et edukalt kaardiga liikuda. Tihti tehakse viga, mis minulgi ette tuleb, et kui õige teeharu on välja valitud, siis joostakse seda mööda nii kaua, kuni jaksu on. Ühel hetkel vaadatakse aga, et sai vist palju joostud – ja siis lönta-lönta tagasi.
Teepikkuse mõõtmiseks kasutatakse paarissamme. Oluline on meelde jätta, kui palju paarissamme 100 meetri läbimiseks kulub – mõõta ära mööda teed joostes ja metsas liikudes. Selle teadmisega enam õigest kohast mööda ei kihuta.
Mispidi ma kaardi ette võtan?
Lihtne – orienteerumiskaardi ülemine serv on alati põhjasuunas. Lapsed võivad kergesti kaardi põhjaservaga eksida, eriti kui kaart on kokku murtud nii, et trükikirjad kusagilt ei paista. Eduka orienteerumise eelduseks ongi, et kaart on kogu aeg õigetpidi ees. Kaarti tuleb kogu aeg keerata ümbritseva maastiku järgi – siin on abiks kompass.
Kirjutasin eelnevas artiklis, kuidas käisin Riias orienteerumas. Kuna metsaalune oli teeradasid paksult täis ja kontrollpunktide võtmine käis igas ilmakaares, siis lõpuks oli pea nii sassis, et ei saanud enam aru, mispidi kaart ees peab olema. Parasjagu viibisin metsasihtide ristumispaigas ning ümberringi oli maastik üsna sarnane ning selle järgi ennast õigeks sättida ei suutnudki. Seal pidin just nimelt kompassi abiks võtma.
Loogika on selline, et meist paremal pool näha olevad objektid on kaardil meie asukohapunktist paremal ja vasakul paistvad objektid kaardil samuti vasakul. Kui kaardi järgi läheb meie asukohast metsatee otse edasi, siis peaksime kaardilt silmi tõstes enda ees seda teed nägema. Kui edasi liikudes on vaja pöörata teeristist paremale, siis tuleb kaarti samavõrra pöörata, et see taas maastikuga vastavuses oleks.
Kaardi õigesse suunda keeramise ja õiges suunas hoidmise vajadust tuleb endale peas koguaeg meelde tuletada. Esialgu õpetan noortele kaardi keeramist vastavalt liikumisele maastiku järgi, mitte kompassi järgi. Nii saab kõige paremini põhimõtte selgeks.
Tean inimesi, kes kompassi ei kasuta, vaid jälgivad päikest. Jah, päike on hea kompass. Aga kui ilm on pilves?
Trennis korrutan kogu aeg noortele, et hoidke kaart õigesti ees. Ikka ja jälle näen, et mõni on kaardi tagurpidi ette keeranud ning liigub suunas, kuhu mitte ühtegi kontrollpunkti ei jää. Seepärast ongi mul esimesed treeningud maastikul planeeritud nii, et noored on mul kindlalt nägemisulatuses. Näen ära, kui keegi „jookseb kinni“ või nagu orienteerujad omavahel ütlevad „seenel käib“.
Ära näpi kontrollpunkte
Esmaspäevase trenni viisin läbi kontrolltähistega ning märkesüsteemiks kasutasin vanakooli varianti – värvipliiatsid paela otsas. Elektrooniline süsteem oleks kindlasti noortele huvitavam, kuid kahjuks varustust mul veel ei ole.
Ei pidanudki kaua ootama, kui esimesed noored tulid rajalt minu juurde ja kurtsid muret, et ühes kontrollpunktis pole pliiatsit. Keegi oli selle paela otsast ära võtnud. Siinkohal tahan kõikidele inimestele südamele panna, et isegi kui need kontrollpunktid maastikul pakuvad sulle huvi, siis ära neid riku – muidu rikud sa treeningu või võistluse.
Hea küll, võtsid selle pliiatsi. Ole lahke, mul on neid veel. Aga kui hakkan trenni tegema elektroonilise märkesüsteemiga, siis nende aparaatide ära virutamine ajaks väga kurjaks. Ühe märkesüsteemi jaama hind on umbes 95 eurot. Niisiis, kui näed maastikul oranži ja valgega tähistatud prismat (kontrollpunkti), siis mine tee selfie, pane hässtääg „leidsin kontrollpunkti“, aga ära endale midagi kaasa võta.
Ja kui ikka väga „isutab“ neid kontrollpunkte katsuda, siis mine orienteeruma, liitu mõne klubiga või alusta kevadel päevakutel osalemisega! Usu mind – näed pärast unes ka neid prismasid.
Tutvu päevakute infoga veebilehel orienteerumine.ee/kalender. Rakvere Orienteerumisklubi poolt korraldatav esimene selle aasta kolmapäevak toimub 11. aprillil Rakveres.
Soe tee peale treeningut
Noored said kõik edukalt esimese päris orienteerumise Sõmerul tehtud. Pakkusin punetavate põskedega muljetavatele osalejatele kosutuseks magusat marjateed ja selleks korraks saigi treening läbi. Aga uus nädal on tulemas ja esimesed diplomid ootavad väljaandmist.
Metsas näeme!
Termosetäis kosutavat teed lonksati pärast treeningut kiirelt ära.
Ärge rikkuge kontrollpunkte – nii rikute ka treeningu või võistluse.
Fotod: erakogu