Põhja-Korea põgenik ei leia õnne
Rakvere kinos toimub sel nädalal LGBT filmide festival, kuid kui soovite midagi muud ja erilist vaadata, siis soovitan minna lähimasse Apollo kinno või Tallinnas kinno Artis, kus alates 2. oktoobrist saab näha koreakeelset filmi „Hana Korea“.
Margit Adorf
Ma ütlen, et film on koreakeelne ja mitte päris 100 protsenti Korea film, sest režissööriks on Taani filmimees Frederik Sølberg, kes alustas oma karjääri dokumentalistina ja on nüüd jõudnud oma esimese täispika mängufilmini. Prestiižsel Aasia filmide Busani filmifestivalil võitis see eelmisel aastal publikupreemia.
Peab tõdema, et film on üsna tagasihoidliku eduga, sest seda polegi väga palju maailmas presenteeritud. Osaletud on küll veel Toronto filmifestivalil ja Göteborgi festivalil, kuid väga pikka festivalide või preemiate nimistut sel ette käia ei ole, eks ilmselt ka seepärast, et tegemist ongi pigem väga tagasihoidliku meeleolufilmiga. Mitte tagasihoidlik selle sõna halvas tähenduses, see on päria hästi tehtud linalugu, vaid tagasihoidlik selles mõttes, et see on koloriidilt pigem hallikas-sinine, väheste värvideva, väheste naeratustega, aeglane ja depressiivne, mõtlik ja kurvameelne film.
Kui te mõtlete Põhja-Koreale, siis ehk teate, et seal on kinnine kommunistlik, isikukultuslik režiim, mis on viidud nii ekstreemsusteni, et kogu riik toimib nagu suur vangilaager. Oli meil nõukaajal raudse eesriide taga jube elu, aga Põhja-Koreas on seda lihvitud koleda täiuseni. Kuulekad massid, lapsed peredest eraldatult elamas internaatkoolides, iga asja eest võidakse saata töölaagrisse. Näiteks ei või vaadata ühtegi välismaa telesarja, kui elu on armas, kanda ei tohi teksapükse, kuulata valesid raadiokanaleid ja nii edasi.
Pikki aastaid on välismaailmale etendatud Potjomkini teatrit, kui keegi sinna riiki turistina satub, siis hoidku hing kinni, kas ikka eluga tagasi pääseb või pistetakse ka vangilaagrisse. Alles see oli, kui üks USA turist tahtis seal tmingi kommunistliku plakati meeneks kaasa võtta ja lõpuks selle tõttu ka suri. Otto Warmbier võeti lennujaamas kinni ja saadeti propagandaplakati varguse eest 15 aastaks sunnitööle. Lisaks sellele pidi ta kogu riigi ees televisiooni vahendusel vabandust paluma. Nooruk pidas töölaagris vastu kaks aastat, kuid elule tagasi ta ei tulnudki, hoolimata sellest, et 2017. aastal viidi ta koomaseisundis lõpuks kodumaale USAsse tagasi…
Aga ma kaldun kõrvale. Kõik hullud jutud Põhja-Koreast, mida kuulnud olete, vastavad ilmselt tõele ja veel enam. Filmis midagi sellist ekstreemset ei kajastata, on vaid õrnad vihjed selle kohta, et asjalood on pahasti. Peategelane Hye Seon (Kim Min-ha) on juba suutnud põgeneda Hiinasse, seal mõnda aega Hiina farmeri hirmu all näljapajukit teeninud ja põgenenud edasi Lõuna-Koreasse. Nüüd algab protsess, mille käigus otsustatakse, kas talle antakse varjupaik ja kodakondsus või mitte. Hyel veab ning pärast koolituste läbimist saab ta edasi minna oma elu peale Seoulis ja ka õppida meditsiiniõeks.
Ilmekad stseenid, mis näitavad, kui kehva elu on noor neiu seni elanud, on näiteks kui ta elus esmakordselt saab maitsta närimiskummi või ka see, kuidas Põhja-Korea põgenikele õpetatakse, mis on pangakaart ja kuidas seda kasutatakse. Täisikka jõudnud neiu pole kunagi kasutanud kosmeetikat ja saab isegi nuhelda selle eest, kui ta õppepäeval ostukeskuses ei suuda kiusatusele vastu panna ja ostab jumestuskreemi ning huuleläike.
Hye Seon sõbruneb oma toakaaslase Bomiga (Ahn Seo-hyun) ja ühe vanema naisega põgenike koolitusel Seok-Heega (Kim Joo-ryoung), kellest saab Hye jaoks omamoodi uus emafiguur. Hye enda ema on raskelt haigena jäänud Põhja-Koreasse. Film algabki sellega, kuidas tütar kirjutab emale kirja, ning ka lõppeb sellega, kuidas tütar ikka endiselt oma ema igatseb.
Linalugu on lihtne, kurblik ja mõtlik, ja kuigi peategelased filmi tegevustiku käigus õnne ei leia, vaid jõuavad järeldusele, et elu on üks suur hädaorg ja õnnelikud lõpud eksisteerivad ainult filmides, siis ikkagi jääb kokkuvõtteks kõlama noot, et naised ei ole jäänud üksi, neil on toetav kogukond. Hoolimata läbielatud raskustest saavad nad teineteist toetades edasi minna, sest ega muud ka üle ei jää.
Film põhineb tõsielusündmustel, lõputiitrites mainitakse ka üht konkreetset nime, kuid siiski on Frederik Sølberg selle kokku pannud erinevate intervjuude pinnalt – ta rääkis stsenaariumi kirjutamisel 30 põgenikuga viie aasta jooksul.
Huvitav on linateose puhul see, et kõik tormilised sündmused ja piinad on möödanik. Filmides näeb publik tavaliset just märulisündmusi ja kõike seda, mille eest tegelased põgenevad. Siin aga algab film punktist, kus tavalised filmid lõppevad. Mis saab siis, kui adrenaliin enam ei mölla, iga päev ja iga hetk ei ole vaja kogu energiat kulutada üksnes eluspüsimisele? Sa oled pääsenud, aga kui palju? Kas suudad ka mentaalselt vabaneda mineviku varjudest? Kui teid huvitab see mõtlik rännak, siis soovitan kinno minna, aga ärge sealt tõesti mingit suurt seiklusdraamat oodake. Pigem on kogu film unenäoliselt tardunud, nagu ei suudaks kuidagi uskuda, et mis oli, see oli, nüüd on vabadus. Ma arvan, et seda on raske sõnadesse panna, minge vaadake ise.
