Religiooniteemaline teatrifestival kogub hoogu

Tartu Linnateatri näitlejad Helgur Rosenthal ja Maarja Jakobson festivali avalavastuses „Oh Jumal“. Foto: Andreas Preis

Rakvere Karmeli koguduse eestvedamisel läks jaanuaris käima festival Fons Fest, mis kestab juuni alguseni ning toob publikuni kokku viis eriilmelist lavastust ja lisaks vestlusõhtud etendustes tõstatatud teemadel. Uurisime Karmeli koguduse vanempastorilt, teatrifestivali korraldusmeeskonna juhilt Gunnar Kotiesenilt, milliseid emotsioone on esimesed sündmused pakkunud ning mis kõik ees ootab.

Liisi Kanna

Festivali avaüritusena toimus jaanuari keskel Rakvere Teatrikohvikus vestlusõhtu „Ära plära!“. Fons Festi esimeseks lavastuseks oli veebruari algul Tartu Linnateatri poolt Rakvere Karmeli koguduse saalis rahva ette toodud „Oh Jumal“ ning nädalajagu hiljem arutleti teatrikohvikus haakuvatel teemadel.

Karmeli koguduse vanempastor, teatrifestivali korraldusmeeskonna juht Gunnar Kotiesen rääkis neile sündmustele vaadates, et festival on väga hästi vastu võetud. „Paremini, kui me arvasime, aga me ju ei arvanud, et halvasti läheks. Eks see on alati nii, et täpselt ei tea, kuidas inimesed reageerivad. Vestlusõhtutel oli mõlemal korral kohvik rahvast täis. Ka need, kes laval olid, ütlesid, et esiteks oli õhustik väga hea, aga üllatas ka see, et teisipäeva õhtul nii palju rahvast kuulama tuli,“ jagas Kotiesen tagasisidet.

Fons Festi avalöök – arutlusõhtu „Ära plära!“, kus vestlusringi astusid (vasakult) Urmas Viilma, Einike Pilli, Peeter Raudsepp ja Joonas Hellerma. Foto: Miikael Preisfreund

Avaetendus täismajale

„Ja mis puudutab avaetendust! Minul oli alguses natuke mure, et ei tulegi palju rahvast. Aga Tartu Linnateatri juht Algis Astmäe rahustas: „Pärast covidi tulekut inimesed ostavad piletid kahel viimasel päeval.“ Ja nii oli – saal tuli triiki täis,“ rõõmustas Kotiesen.

„Väikesed teatrid ütlevad, et covidi tulekuga ongi inimeste käitumine väga muutunud. Suurtele lavastustele, kus on teada, et hiljaks jäädes enam piletit ei saa, ostetakse ikka aasta ette ära. Aga niisugustele projektietendustele ja suvelavastustele ostetaksegi vahetult enne,“ lisas ta.

Nii vestlusõhtute, aga mõistagi ka hoopis suurema mastaabiga teatrietenduse publik on seni olnud väga mitmekesine ja erineva taustaga. „Koguduse vaatest mõeldes, et kas on ainult meie inimesed? Ei, üldse mitte! Mis puudutas etendust, siis mind ikka väga üllatas – mõni tuttav nägu ja nii palju ka kaugemaid külalisi. Kes tuli Põlvast, kes teiselt poolt Tallinna. Loomulikult lavastus „Oh Jumal“ on saanud ka nii palju meediakajastust seoses sellega, et Eesti Draamateater enam seda ei etenda ja et Tartu Linnateater nüüd teeb. Aga tõesti – umbes 220 inimest oli etendusel,“ rääkis vanempastor.

Pärast etendust sai lisaks publiku kiidusõnadele kuulda ka Tartu Linnateatri näitlejate Helgur Rosenthali ja Maarja Jakobsoni positiivseid emotsioone publiku poolse sooja vastuvõtu kohta.

„Rahvas tuli tõesti kuidagi väga ruttu kaasa. Minu arust esimesed fraasid ei olnud isegi naljakad veel, kui inimesed heas mõttes naerma juba hakkasid. Ja vähemalt näitlejad ise andsid nii toreda tagasiside, et maru kerge oli teha,“ muljetas Gunnar Kotiesen.

Kusjuures Tartu Linnateatri näitlejate jaoks oli lavastusega „Oh Jumal“ Rakveres taas lavale tulemine ka päris suur väljakutse, sest selle mängimine lõpetati jupp aega tagasi ära ning tegu on tohutult pika tekstiosaga etendusega, kus palju sees ka vana testamendi tsitaate – kogu etendus tuli üheks korraks uuesti meelde tuletada. „Ega nad ei olnud ka esimese kutse peale kohe hurraaga nõus, aga mul on siiralt hea meel, et siiski nõustusid tulema,“ sõnas Kotiesen, mõeldes näitlejate suurele tööle lavastuse n-ö üles soojendamisel.

Koguduse saal teatrilavaks

Aga kuidas on sujunud nii suure ettevõtmise korraldustöö ja ettevalmistused? Korraldusmeeskonna juht Kotiesen nentis, et muidugi on see olnud kõigile suureks väljakutseks, liiati, et festival tehakse teoks vabatahtlike jõul. Ning kuna on üldteada, et Karmeli inimesed ikka ise kõiges igakülgselt kaasa löövad, siis on sündinud ka väike nali huviliste esialgsest arusaamast festivalil eesootava kohta.

„Üks huumor, mida mitmeid kordi oleme kuulnud – kui jagame teatrifestivali kohta teavet, siis inimesed uurivad täitsa tõsiselt, kas me ise näitleme. „Ah et ei olegi sina laval Gunnar, et hoopis professionaalsed näitlejaid tulevad?“ on üllatunult küsitud,“ jagas Kotiesen muhedat seika.

Ning professionaalsetele näitlejatele professionaalsete tingimustega esinemispaiga kujundamine on olnud kindlasti üks aeganõudev osa ettevalmistustöödest. „Kõik, mis puudutab tehnilisi lahendusi, on olnud meie jaoks teadlik väljakutse. Perspektiivselt need ruumid on renditavad ja siin toimuvad koguduse oma väga eripalgelised sündmused – me saame selle uue väljakutsega ise ka tagasisidet,“ rääkis Karmeli koguduse juht, et võimaluste läbiproovimine on ka tuleviku vaates kasuks.

Kui teatrifestivali peakorraldaja Gunnar Kotiesen muretses enne esimest etendust nii saabuva publiku hulga kui ka näiteks suurte mustade Moltoni kangaste mõjususe üle, siis ilmaaegu, sest kõik läks kümnesse – saal tuli triiki inimesi täis ja koguduse hoonest sai suurepärane etenduspaik. Foto: Andreas Preis

„Näiteks ei kujutanud me ette, kuidas hakkavad toimima Moltoni mustad kangad meie saalis, aga väga hästi toimisid,“ rääkis Kotiesen avalavastuse kogemusest, lisades, et just selle saali omapärad saavad paremini selgeks. „Tartu Linnateatri näitlejad Helgur ja Maarja olid igatahes esmakordselt saali nähes üllatunud: „Kõik on ju olemas!““ lisas ta.

„Kindlasti meie kõige väljakutsuvam etendus tuleb 9. aprillil „Iraani konverents“, kus on üheksa inimest korraga laval ja mis on ka tehniliselt palju mahukam. Ehitame oma lava oluliselt suuremaks, toome kümneid prožektoreid juurde jne. Teeme palju ettevalmistustööd,“ kirjeldas peakorraldaja.

Ees ootab mitmekesine valik

Enne suurejoonelist „Iraani konverentsi“ seisab aga Fons Festi kavas veel mõndagi huvitavat. „Sel pühapäeval, mis on kirikuloos palmipuudepüha, alustame seda suurt nädalat Jaan Toominga lavastusega „Teekond Jumalasse“, mis on tehtud Mika Waltari romaani „Riigi saladus“ ainetel,“ tutvustas Kotiesen järgmist festivali sündmust.

„Seda ei ole väga palju etendatud, sest näitegrupi soov on, et seda saakski põhiliselt kirikutes näidata. Meie kandis pole lavastust üldse tehtud,“ lisas ta. Selle, nagu ka kahe järgmise etenduse teemadel toimuvad lisaks vestlusõhtud, mida peetakse Karmeli koguduse ruumides.

„Pärast „Teekonda Jumalasse“ tuleb publiku ette juba mainitud „Iraani konverents“, mis võiks öelda, et on eesti etenduskunstis klassika. Theatrum on seda teinud seni ainult oma ruumides, nii et ka nende jaoks on tore väljakutse tuua see lavale hoopis teises kohas,“ jätkas Kotiesen.

Mais saab näha Urmas Lennuki lavastust „Tüli“, mis räägib lahutusest ja peresuhetest. „Seda on etendatud harrastusteatrite konkursil Tamsalus ja ka Rakvere valla ühel üritusel, kuid meie soovime luua veidi teistlaadset konteksti. Üks vaatus on etendus, pärast kohvipausi astuvad aga lavale Hannes Hermaküla, Karmen Maikalu ja ka Urmas Lennuk ise, kes räägivad pisut etendusest. Aga hoopis rohkem sellest, millised on Eestis võimalused oma paarisuhet tugevdada, kui olukord on läinud keeruliseks? Või kuidas anda oma panus, et lapsed võiksid sellest tervelt välja tulla?“ kirjeldas peakorraldaja maikuise etendusõhtu ülesehitust.

„Kogu Fons Festi festivalitsükli lõpetab aga Üllar Saaremäe lavastus „Oscar ja Roosamamma“, mida ei ole minu teada üheksa aastat tehtud. Selle etendusega on tõesti nii, et pääsmeid on juba varakult kõige rohkem ostetud. Oma koguduse rahvale ikka ütlen, et kui te tahate tulla, siis peate nüüd piletid ära ostma. Me ei taha seda kogemust inimestele anda, et ei kuule ega näe küll midagi, aga proovin olla ikka rõõmus,“ naljatas Kotiesen, et saali liiga pungile täis müüa ei plaanita.

Gunnar Kotieseni sõnul tuli Üllar Saaremäe ideega kohe kaasa, nentides, et ta on varemgi lavastuse taaselustamise peale mõelnud ja just nüüd on õige põhjus olemas – teeme ära!

Fons Fest 2?

Kuna festival on kogukonna poolt nii hästi vastu võetud, inimesed ei ole mitte neid tegemisi lihtsalt väikese uudishimuga eemalt pealt vaadanud, vaid tõepoolest osalenud, siis kaaluvad korraldajad sellega jätkamist ka tulevikus.

„Oleme tiimiga arutlemas, et kui kõik edasi samuti õnnestub, siis tahaks kahe aasta pärast uuesti teha. Hakata Fons Festi paariaastaste tsüklitega korraldama. Eesti teatrid etendavad väga ägedaid vaimuliku sisuga näidendeid, mis võiksid kirikulaval ette tuues veelgi kihvtimad olla,“ sõnas Kotiesen.

„Me ei ole midagi lukku pannud, aga tahame selle otsuse juuni alguseks ära teha ja öelda välja, kas festivalile tuleb kindlasti järg. Või, nagu eestlastel on eriti hea väljend – kindlasti, vist,“ lausus korraldaja naerdes, et praegu on asi siiski veel lahtine.