Seakasvatajad ja lihatööstused pöördusid ministri poole: kodumaine sealihatootmine on kriisis
24 Eesti sealiha väärtusahela ettevõtet ja organisatsiooni – seakasvatajad, söödatootjad, aretusorganisatsioon, veterinaarteenuste osutajad, lihatööstused – on esitanud regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele ühispöördumise, milles paluvad käsitleda seakasvatussektori olukorda erakorralisena ning alustada viivitamata ajutise turustabiliseeriva lahenduse ettevalmistamist.
Euroopa sealihaturu hinnalangus, mis algas 2025. aasta sügisel, on viinud sigade kokkuostuhinna Eestis püsivalt alla tootmise omahinna. Tootmise keskmine omahind on ligikaudu 1,90 eurot rümbakilogrammi kohta, kuid Saksamaa hinnanoteering, mille alusel kujuneb ka Eesti kokkuostuhind, langes juuli alguses 1,40 euroni. Praeguse hinnataseme juures toodab iga turustatud nuumsiga ettevõtjale kahjumit ning sektori kogukahjum ulatub hinnanguliselt 17,6 miljoni euroni aastas.
Eesti sealihaga isevarustatus on langenud 79,2 protsendilt 2021. aastal 63,4 protsendile 2025. aastal. Samal ajal on sealiha tarbimine kasvanud ja import suurenenud 35 000 tonnilt 46 300 tonnini aastas. Sealiha on Eestis enim tarbitav lihaliik – keskmiselt 42 kilogrammi inimese kohta aastas.
„Praegune kriis ei ole tingitud Eesti tootjate ebaefektiivsusest, vaid Euroopa turuhäirest, mille põhjused asuvad väljaspool meie tootjate mõjuvõimu. Kui kodumaine tootmisvõimsus kaob, ei taastu see aastaid – põhikarja ja geneetilise baasi ülesehitamine võtab kolm kuni viis aastat. Tootmisvõimsuse säilitamine täna on oluliselt odavam kui selle taastamine homme,“ ütles Eesti Tõusigade Aretusühistu juhatuse liige Anu Hellenurme.
Pöördumises rõhutatakse, et hinnakriis ei puuduta üksnes seakasvatajaid, vaid kogu väärtusahelat alates söödatootmisest ja aretusest kuni veterinaaria, transpordi, lihatööstuse, bioenergia ja kaubanduseni. Ühe 1000 põhikarjaemisega seakasvatusettevõtte tegevuse lõppemine tähendaks umbes 2400 tonni võrra väiksemat kodumaist sealihatoodangut aastas, isevarustatuse langust alla 60 protsendi ning lööki ligikaudu sajale töökohale väärtusahelas.
„Vähimagi kahtluseta võib väita, et sealiha on üks Eesti toidujulgeoleku alustalasid. Mullune sigade Aafrika katku puhang on karm näide sellest kui habras selle julgeoleku tagamine võib olla. Suurema üleriigilise kriisi korral oleks juba praegune isevarustatus kriitilisel tasemel ning pikemaajaline varustuskindlus sõltuks sealiha väärtusahela kui ökosüsteemi püsima jäämisest. Kui seakasvatajate tegevus muutub majanduslikult ebamõistlikuks ja tootmine katkeb, võib see ökosüsteem kiiresti kokku kukkuda ning piiride sulgumise korral puuduks kogu elanikkonda toitev alternatiiv,“ hoiatab Maag Agro algtootmise ja loomade varumise direktor Priit Dreimann.
Tegemist on üleeuroopalise kriisiga. 2026. aasta veebruaris tõstatasid viis liikmesriiki Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalandusministrite nõukogus seakasvatuse hinnakriisi ning tegid Euroopa Komisjonile ettepaneku kaaluda erakorralist abi. Kuna EL-i tasandil ei ole erakorralist toetusmeedet seni rakendatud, peavad pöördumise esitajad põhjendatuks hinnata ajutiste siseriiklike meetmete vajadust Eestis.
Atria Eesti tegevdirektori Meelis Laande sõnul tuleb seakasvatust käsitleda strateegilise võimekusena, mis ulatub põllumajandusest palju kaugemale.
„Oleme Eesti seakasvatuses jõudnud ristteele. Mullusele sigade Aafrika katku ulatuslikule puhangule järgnenud sealiha hinnalangus kestab tänaseni ning erinevate tegurite koosmõjul on tootmismahud jõudmas tasemele, kus kaob mastaabiefekt ja koos sellega võime turul konkurentsivõimelisena püsida. Seakasvatus ei ole eraldiseisev tootmisharu, vaid oluline osa Eesti toidu- ja biomajanduse ökosüsteemist, mis mõjutab meie toidujulgeolekut, majanduslikku konkurentsivõimet, energiajulgeolekut ja maapiirkondade elujõulisust. Investeeringud kodumaisesse algtootmisse loovad väärtust kogu majandusahela ulatuses – töötlemisest ja logistikast kuni ekspordi ja teenusteni. Riigina peame tagama, et meil oleks oma toit omal maal olemas ka kriisiolukorras ning kataksime suurema osa oma toidulauast kodumaise tootmisega. Kodumaise seakasvatuse säilimine peab olema osa Eesti reaalsest toidujulgeolekuplaanist,“ ütles Laande.
Pöördumisele on alla kirjutanud 24 ettevõtte ja organisatsiooni esindajad, sealhulgas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Tõusigade Aretusühistu, Atria Eesti, Maag Agro, Scandagra Eesti, Tartu Mill, Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS, EMÜ Veterinaarmeditsiini ja Loomakasvatuse Instituut ning MTÜ Väike Tapamajade Liit.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
Kommentaar
Oleg Gross, OG Elektra ja Kõpsta seafarm OÜ omanik: „Meie hoiame jõuga kohalikku sealiha müügis edasi”
Kui mingisugune tootmisharu väheneb, see tähendab, et seda ei ole rentaabel toota. Väga kurb, et selline olukord on Eestis seakasvatuses tekkinud. Meie hoiame jõuga kohalikku sealiha müügis edasi, sest värske sealiha peab olema ja see kujundab meie poeketi nägu.
Mina ei ole toetuste, vaid turumajanduse pooldaja – kui ei kannata toota, siis tuleb tootmine lõpetada. Antud juhul toetan 100% pöördumist riigi poole, sest me müüme Euroopa Liidus samal turul ja kui üks riik toetab oma tootjaid ja teine mitte, siis on tegemist ebavõrdse konkurentsiga.
Kui eestimaist liha jääb hästi vähemaks, siis hakkab ehk eestimaise liha hind võrreldes importlihaga tõusma. Ehk ühel hetkel on nii, kes tahab eestimaist liha saada, peab rohkem maksma. Täna on eestimaise liha eest rohkem maksta soovijaid aga liiga vähe. Kui kallimalt ei õnnestu müüa, siis hind langeb ja tootmine jõuab kahjumisse. Selle loogikaga võttes võib Eestis tootmine veel langeda.
Meie ketis peab sealiha olema, selle tootmine on nagu sinusoid – mingil hetkel on kasumis, mingil hetkel kahjumis. Meil neelab kogu kontsern sellistel aegadel kahjumi alla ja me hoiame liha müügis. Me ei ole praegu vähendamise teed läinud, vastupidi, aasta-aastalt on sigade arv tõusnud, sest kett on laienenud ja vajadus suurenenud.
Timo Vunder, Eesti Tõusigade Aretusühistu nõukogu esimees, Kõpsta seafarm OÜ tegevjuht:
Eesti Tõusigade Aretusühistusse kuulub Kõpsta seafarm OÜ, mis kasvatab sigu OG Elektrale. Ka meie oleme liitunud pöördumisega. Põhjus on selles, et esiteks oleme Euroopa Liidus ebavõrdsetes konkurentsitingimustes seetõttu, et osasid riike mõjutab otseselt sigade Aafrika katk ja teised on sellest puutumatud. Teiseks oleme ebavõrdses turusituatsioonis, kuna riigid toetavad seakasvatajaid erinevas mahus. Kolmandaks oleme klimaatiliselt ebavõrdses seisus – kui meil on talv ja miinuskraadid, siis investeeringud on oluliselt kallimad kui Kesk-Euroopa riikides. Seakasvatus on mahuäri, maht määrab toote omahinna ning Eesti väiksuse puhul me ei suuda mahuga minna suurtele turgudele – kui riik oma tootjaid ei hoia, on meil lõpuks vaid importliha.
