Trükivalgust nägi Tõnu Õnnepalu järjekordne teos

Tõnu Õnnepalult, Eesti ühelt kõige menukamalt kirjanikult ilmus hiljuti triloogia „Mujal kodus“ viimane raamat „Lõpmatus. Esimene kevad“. Esitlusel rääkis kirjanik nii selle kui ka sarja eelnevate raamatute saamisloost.

Kaire Kenk

Triloogia esimene raamat „Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem“ ilmus tänavu märtsis. Juunis andis kirjastus Eesti Keele Sihtasutus välja Tõnu Õnnepalu teose „Aaker“ ehk „Muskoka, Ontario. Märkmeid ühelt aakrilt“, mis jätkas sarja „Mujal kodus“.

Triloogia kirjutamisest

„Aakri“ odüsseia jätkub Kanadas Muskoka metsade keskel, kuhu kord Eestist ja siis veel ka Euroopast põgenenud inimesed rajasid oma pisikese riigi, mida nad kutsuvad Kotkajärveks. „See pidi neil aitama meenutada kadunud kodu, aga sai lõpuks ise koduks – koduks mujal, koduks eksiilis, uueks kodumaaks. Sest seda vana, kust kord mindi, pole õieti ju enam kuskil: minevikku tagasi ei pääse. Ja kas tasub tahtagi?“ nentis Õnnepalu.

„Sain tänavu kevadel äkitselt aru, missugune see kolmas raamat olema peab. Muinasjutt. Triloogia esimesed kaks raamatut on ju hästi dokumentaalsed,“ sõnas kirjanik.

„Lõpmatus. Esimene kevad“ ei ole Õnnepalu sõnul tormamise raamat, aga samas usub ta, et see on päris tempokas: „Tempo on väga tähtis asi. Kui enda tempo ja rütmi kätte saad, siis võib seda lugeda ükskõik kuidas, aga ta elab.“

Menukirjanik rääkis, et tal polnud mingit kavatsust triloogiat luua. „Mõtlesin kirjutada Pariisist ja lõpetada Kanadas. Aga sain juba Kanadas aru, et ühe raamatu kirjutamisega ei saa ma piirduda. Nii tekkis juba kirjutamise ajal mu peas kolmikjaotus jõgi-järv-meri,“ meenutas Õnnepalu.

„Tegin hiljuti oma raamatuid tutvustava ringreisi mööda Eestit. Esimest korda elus. See oli tõeline rännak, oli aega mõelda, vaadata tagasi oma elu peale laiemalt. Silme eest käisid läbi nii elatud aastad kui minu kirjutatud raamatud. Ka värske triloogia. Mõtestan neid kui minevikku, olevikku ja tulevikku. Ma usun, et igal inimesel on hetk, koht, olukord, teine inimene, kus ta korraga näeb seda lõpmatust, kohtub temaga ja see võib-olla jääb. Mis siis, et sa unustad ta igapäevaelus ja askeldustes ära, aga ta jääb. Loomingus ja kirjanikuna on see mulle isiklikult väga oluline, et ma tean nüüd, et ta on,“ kõneles Õnnepalu.

Menukirjanik kinnitas, et Pariisi juures võlub teda just linn ise. „See on nagu inimene, ei saa teda lahti võtta, kas ta võlub või ei võlu. Seal sai minust kirjanik ja seal ma kirjutasin oma esimese romaani. See linn on mind aidanud, kuigi seal pole kerge olnud. Aga nii ju ongi, et pole kerge, aga see aitab,“ arutles Õnnepalu.

„Mingis mõttes ma seal Pariisis just seda esimest päris raamatut, romaani kirjutades taipasin korraga, kuidas kirjutamine käib. Keegi sulle kuskil ju ei õpeta, mismoodi ollakse kirjanik või mida see tähendab – kirjutamine. Seda saab ainult ise avastada,“ lisas ta.

Oma koha otsimisest

„Need pole reisiraamatud, need on koharaamatud, ühest maailma kohast, ja iseendasse vaatamise raamatud. Võib-olla ka koduotsimise raamatud. Sest kus see inimese kodu siis õieti on, kas kuskil paigas maailmas, iseendas või hoopis kusagil sealpool maailma ja ennast? Kõigis neis mujal-kodudes kohtab muidugi ka nende paikade teisi asukaid: inimesi, taimi, loomi, linde, raamatuid, mälestusi, kummitusi ja muid vaime. Sest kõik paigad on ju asustatud enne meid,“ mõtiskles kirjanik.

Õnnepalu sõnul võibki „Lõpmatust“ võtta ka kui uurimistööd eestlaste kodust. Kodu võib meie jaoks olla kogu maailm ja meie ülesanne ses maailmas on leida endale omaenese kohake päikese all ning selle leidmine on igaühe isiklik teekond. Kui sellest aru saad, tunned end igalpool kodus. Kui sul on see „miski“, mis aitab ka võõrsil end kodusena tunda. Triloogia iga raamat on tema sõnul kontsentreeritud elu, mis õnnestub just sel määral, kui hästi sa oma rännaku läbi viid. Rännaku siht on ju alati kodu. Ja on võimalik, et see uus kodu asub teispool ookeani.

„„Aakris“ on neist juttu – vaestest eurooplastest, kes oma kodu uuel kodumaal loovad ise oma töö ja loominguga. Oma kodu rajamine on raske töö, kuid ainus tee olemaks õnnelik. Minu jaoks eluraskuste ületamine ongi otsetee õnnele ja vastupidi – elu ilma raskusteta on õnnetu elu,“ lohutas Õnnepalu.

„Minul endal pole nii rasket kevadet ja suve kui tänavu varem elus veel olnud. Ehitus- ja remondimehe töö on mulle üldiselt kontimööda. Mõtlen enda jaoks selgeks, et kui midagi väga tahan, siis võtan selle teha ja ei nurise,“ iseloomustas kirjanik oma suurt ettevõtmist – kodumaja ehitust.

„Mind hoiatati juba varem, et Hiiumaal ehitamine on raske – iga kõrs tuleb nokavahel mandrilt kohale tassida. Oli tõepoolest, kuid nii õnnelikku aega pole ma ka tükk aega kogenud. Midagi omaenese kätega valmis saada on täiesti eriline tunne. Ehitamine ja kirjutamine on mõlemad füüsilised kogemused,“ jätkas ta.

„„Lõpmatus“ on nagu minu terve elutee ning üks tegelane raamatus, luuletaja on kergesti äratuntav. See on Aleksander Suuman, minu suur eeskuju juba 1980.–1981. aastast, kui lugesin tema luulekogu „Meil siin Hüperboreas“, ühte kõige ilusamat luuleraamatut mis eales eesti keeles ilmunud,“ ütles Õnnepalu.

„Ise üritan kirjutades tabada elu rütmi, seda rütmi, mida endas tajun. Leian seda rütmi loodusest, taevakummist. Meis kõigis on selle rütmi tunnetamise võime olemas, me ainult ei julge seda kasutada,“ lausus kirjanik.

Õnnepalu edukusest

Miks on Tõnu Õnnepalu lugejate hulgas nii hinnatud? Kauplusteketi Rahva Raamat müügiedetabeli esikümnes on kõik Õnnepalu kolm uusimat raamatut püsinud kuid, edestades isegi „Meditsiinimeediumi“ sarja teosed ja astroloogiakirjandust.

„Õnnepalu teosed on naljakad, kui leiad prisma nende naljakaks lugemiseks. Nagu on naljakad Ristikivi päevikud, kui neid targalt lugeda. Oleks selline kurb stand-up koomik, siis teised üritajad võiks minu poolest koju jääda,“ nentis humorist Mart Juur.

„Peab olema väga julge, et kirjutada enesest, panna kirja kõik, mis su peast läbi käib, olgu see nii „vale“ kui tahes. Lihtne on lugusid välja mõelda, lihtne on punuda suurt narratiivi, ei ole lihtne võõrastele inimestele rääkida omaenese lugu,“ jätkas Juur.

„Eesti lugejal on vaja, et keegi ütleks kaunilt, mis tunne on olla inimene,“ nentis kirjanduskriitik Hanna Linda Korp ajalehes „Sirp“.

„Põhjus, miks Õnnepalu nõnda palju loetakse, asetseb arvatavasti kõrge ja madala vahel. Pean silmas elutõdesid, mille sõnastamiseni ta ikka ja jälle jõuab, sügavamõttelistena paistvaid ning lihtsasti mõistetavaid tähelepanekuid selle kohta, mis tunne on olla inimene, kuidas on elada. Sellistes mõtisklustes vaheldub esimene, teine ja kolmas isik, esineb ka umbisikulist kõneviisi ja meie-vormi, sestap saab lugeja sügava isiklikkuse kiuste arutluskäiguga hõlpsasti samastuda,“ jätkas ta.

Tõnu Õnnepalu on lisaks luuletaja ning tõlkija, ajakirja „Vikerkaar“ algupärase ja tõlkekirjanduse toimetaja. Tema raamatud on alati olnud menukad, üks kuulsamaid on kirjanikunime Emil Tode all kirjutatud romaan „Piiririik“. Viimati jõudis menukaimate raamatute edetabelisse Tõnu Õnnepalu 2017. aasta lõpus ilmunud romaan „Valede kataloog. Inglise aed“.

Tõnu Õnnepalu. Foto: blogi.rahvaraamat.ee