Üht kaotust igavesti kandsin…

Õde Eeva on sõitnud maailma teise otsa, et leida narkomaanist vend Lauri. Foto: pressimaterjalid

… dokfilm, mis räägib liivajooksnud armastusest, venna ja õe koos lahkukasvamisest, narkomaaniast, lootusest, lootusetusest… Pinnavirvendusena.

Margit Adorf

„Üht kaotust igavesti kandsin“ on sedalaadi dokfilm, mis kogu lugu vaatajale ära ei jutusta, väga palju jääb vaikimistesse kinni, me kuuleme ja näeme õige pisikest osa sellest, mis tegelikult juhtus. Ja kuigi iseenesest on asi justkui selge – narkomaanist poeg/vend on kadunud, teda otsitakse taga, siis põhiküsimusele – MIKS nii juhtus, kuidas nii läks, sellele vastust ei saagi. Mind jäi see ülelibisemine häirima.

Lugu räägib emast, kes utsitab tütar Eevat tagant, et too otsiks üles poeg Lauri. Otsest survestamist me küll ei näe, küll aga on selgelt aru saada, et ega õde ei ole venna otsingutest suures vaimustuses. Ta sõidab küll kohusetundlikult sõna otseses mõttes maailma teise otsa – Kolumbiasse, kuid lõpuks tuleb tal endale siiski tunnistada, et esiteks ei ole see mingi lõbureis ja teiseks on ettevõtmine suht lootusetu.

Narkomaanist poeg Lauri on emale kallis, sellestki saame aru. Kui tütar talle Kolumbiast helistab, siis ei küsi ema kordagi seda, mis tunded tütrel endal on, kuidas tal läheb, kas tervis korras, vaid kukub esimese asjana kurtma, kuidas ta arvas, et Lauri helistab ja kuidas ta küll ära ehmus. Tütar peab vabandama, et ta paraku tõesti ei ole Lauri ja pole tema kohta veel ka mingit infot anda.

Lauri on Eeva vanem vend. Tasapisi hargneb traagiline lugu, millest saame kildhaaval teada, et õe ja venna suhted on lapsest saati olnud pingelised, lapsed on olnud suure osa ajast vanaema hoole all, sest ema oli kogu aeg ära (tööl). Ja Lauri hakkas kodust põgenema juba lapsena. Miks ta seda tegi? Me ei saagi teada.

Kas Lauri juba lapsena tarvitas narkootikume? Kuidas ta nendeni jõudis? Miks poiss eelistas ööbida suurte kortermajade keldrites, kus teda politseiga taga otsima pidi? Kas kodus oli kõik ikka korras või mis võis olla sellise allakäigu tõukeks? Kas meil jäi kuulmata mingi sünge saladus või on tegemist juhtumiga, kus väiksest kivikesest hakkas suur lumepall veerema, sigaretist kummiliimini, sellest omakorda heroiinini? Me ei saa teada.

Ema arvab, et ta ei armastanud oma poega piisavalt. Tütar arvab, et see pole nii, küll aga viskab ta õhku ka lause, et ühes peres on kokku saanud omavahel sobimatud inimesed, kes ei oskagi teineteisest hoolida. Vahepeal kuuleme surmahõngulisi kirju pojalt, mis on saadetud emale vanglas viibimise ajal (need on väga muljetavaldavad oma lihtsuses ja karmis alastuses). Kuuleme ka hingelõikavat Eeva kirja vennale, mis ilmselt sündinud Kolumbia retke läbiraputavate emotsioonide pealt.

See film on jõuline ja hingekriipiv, kuigi otseselt ekraanil mingeid väga võikaid kaadreid ei näidata. Väga palju jääb vaataja enda fantaasia abil kaasaelamiseks. Me näeme küll rentslit (sõna otseses mõttes rentslit), kus elavad Kolumbia kodutud narkomaanid, kuid mitte liiga lähedalt (ilmselt oleks see ohtlik) ja tütar kinnitab emale, et midagi nii räpast ja õudset ei ole Eestis iial olnud. Kuigi ta on lapsena roomanud kõdu täis keldrites, ikka venda taga otsides. Ema ei suuda seda uskuda. Ja ka vaataja ei usuks, kui natukestki sellest viletsusest ei näeks.

Filmi režissöör on üheksa aastat Eestis elanud Kolumbia päritolu Carlos E. Lesmes, kes toob loo vaatajani küll mosaiiksete kildudena ja ei anna kõigile küsimustele vastuseid, kuid ta on valinud oma filmi jaoks selle tee, kus otseselt mitte kedagi kaadrisse istuma ja intervjuud andma ei panda. Ka ei tasu siin oodata mingeid psühholoogide või politseinike kommentaare. Kõige paremat psühholoogilist nõu annab Eevale üks Kolumbia narkomaan, kes soovitab tal oma südames rahu teha – Eeva on teinud kõik, mis tema võimuses, et venda aidata. Ja lõppegu see lugu kuidas iganes, tema ei pea endal süüd tundma, et äkki oleks ikka pidanud veel pingutama.

Film võitis tänavu EFTA (Eesti filmi- ja teleauhinnad) parima dokumentaalfilmi tiitli ja see väärib oma preemiat igati, kuigi jah, me näeme probleemist vaid hiiglasliku jäämäe väikest tipukest. See tipuke on aga siiski nii vänge ja kange, et tegelikult piisab sellestki, et korralik elamuspauk kätte saada. Soovitan kinotee jalge alla võtta või siis jätke meelde ja vaadake ära kui kunagi telesse jõuab.