Rakvere linnavalitsus täitus sümboolsete kütusetünnidega
Möödunud reedel avati Rakvere linnavalitsuse fuajees Eesti Arhitektide Liidu kuraatorinäitus „Liginull“, mille inspiratsiooniallikaks olid 2020. aastast kehtima hakkavad hoonete liginullenergianõuded. Väljapanek on seatud 80 vaadile, mille abil näitlikustatakse CO2 mahtusid.
Liisi Kanna
Eesti Arhitektide Liidu projektijuht Ingrid Kormašovi sõnul oli näitus „Liginull“ esmalt üleval jaanuarikuus Tallinnas, seejärel Tartus. „Kuraatorinäitused teevad alati Eestis ringreisi, üks olulisi eesmärke nende korraldamisel ongi, et need jõuaksid Tallinnast kaugemale. Ka meie eelmine kuraatorinäitus, lasteaedade arhitektuurist rääkiv „Mängiv inimene“ oli eksponeeritud mitmetes linnades, sealhulgas Rakveres,“ märkis Kormašov.
Väljapaneku „Liginull“ kuraatoriteks on Eik Hermann, Mihkel Tüür ja Rene Valner.
Ajend ja eesmärk
Näituse avamisel Rakveres osalenud arhitekt Mihkel Tüür nentis, et selle koostamise peamiseks ajendiks olid 1. jaanuarist 2020 kehtima hakkavad hoonete liginullenergianõuded, mille eesmärgiks on vähendada oluliselt Eesti hoonete kasvuhoonegaasiheitmeid ja seeläbi anda omapoolne panus katastroofiliste kliimamuutuste ärahoidmisse.
„Uute regulatsioonide mõõtkavaks on üks hoone ja ajaskaalaks 30–50 aastat. Kuraatornäitus võtab laiema vaatenurga, küsides, kas iga lähenemine, mis ei vaatle probleemi kogu planeedi mõõtkavas, holistlikult ja vähemalt 100-aastases perspektiivis, pole paratamatult läbikukkumisele määratud,“ tutvustas Tüür.
Kuraatori hinnangul peaks oma riigi oludest lähtuvalt rohkem nuputama, kuidas probleemi siin Eestis lahendada, sest tegelikkus on suhtelisem, kui seadustega ettekirjutatu. „Kuna Brüsselis tõlgitakse koguaeg reglementi juurde, mida tuleb teha ja mis seadmetega maju varustada, siis tuleks mõelda kohapeal ka, mis selle kõige alus ja eesmärk on,“ selgitas kuraator algimpulssi.
Tüür rääkis, et TTÜs on üks liginull-labor, mis tegeleb peamiselt maja sees toimuvaga. Millised on aga seosed regionaalplaneerimisega, sellele vastus puudub ning sellest lähtuvalt infot kogutigi.
Kuraatori sõnul tuleks ehitussektori ökoloogilise jalajälje puhul analüüsida kolme kihti. „Esimene ongi majasisene – kuidas maja energiat tarbib sel ajal, kui see juba valmis on. Teine kiht puudutab maja ehitamist – kõik see, mis toimub enne ja pärast hoone kasutamist. Kolmas on regionaalpoliitiline,“ selgitas Tüür.
Näitusel on põimitud palju erinevaid tahke, kuid suuresti keskendub see just viimatinimetatud kahele kihile. Esmalt saab aga näha arvutusi ja stsenaariume ülemaailmse kliimasoojenemise, aga ka Eesti olukorra kohta.
Näituse andmeil on teadlased välja selgitanud, et kui inimkond jätkab samas vaimus, siis soojeneb aastaks 2100 kliima nelja kraadi võrra. Selle tulemusel muutuks Pariis kõrbeks ja meie laiuskraadil Eesti territooriumil peaks elama 40 miljonit inimest. „See on üsna tõenäoline ja see protsess hakkab kuskil 20–30 aasta pärast hooga pihta,“ tõdes Tüür.
Kui vaadata näitajaid riigiti, siis Eestis on CO2 heide Euroopa riikide keskmisest kaks korda suurem. „Eestlased kulutavad praeguste näitajate põhjal kolme aastaga ära oma saja aasta ressursi, mida tohiks kasutada, et säiliks praegune kliima,“ lausus kuraator, nentides ühtlasi, et Eesti puhul on need näitajad küll üheselt kinni põlevkivielektris. Kui leitaks võimalus võtta kasutusele roheline elekter, muutuks ka eestlaste jalajälg väga palju väiksemaks.
„CO2 jalajälje grotesksust näitab see, et kui võrrelda Eesti põlevkivielektrit ja Rootsi rohelist elektrit, siis nende jalajälje vahe on 40 kordne,“ lisas Tüür.
Puit ja betoon
Edasi keskendutakse näitusel hoone ehitust puudutavale ning suuresti puidu ja betooni võrdlusele. Näiteks arvutasid kuraatorid, kui suure jalajälje jätavad erinevat tüüpi hooned oma elukaare jooksul. Tüür nentis, et praegu plaanitavate eeskirjade kohaselt muutub lihtsa ahjuküttega puidust elamu ehitamine justkui illegaalseks, palkmaja kuulub küll erandi alla, kuid selle kütmist hakatakse rangelt reglementeerima.
„Jõudsime tulemuseni, et A klassi betoonhoone jalajälg oli elukaare jooksul umbes 80 tonni CO2 heidet. Aga puidust majal, mis kasutab kütteks kaks ja pool korda rohkem energiat, sest ahju aetakse kaks ja pool korda rohkem puid, on elukaare kulu ligi 50 tonni CO2 heidet. Lihtsalt betoon, mis majadesse kätketakse, omab nii palju jalajälge,“ selgitas Tüür ühel tünnikaanel nähtavat.
„Kui võrrelda puidust ja terasest talade valmistamist, siis nende jalajälje vahe on tuhat korda puidu kasuks. Eestis oleks hästi mõistlik ehitada puidust – puidu kuupmeetris on nii vähe CO2 heidet ja seal on see ära seotud. Teistpidi võib vaielda, et siis raiutakse metsad maha,“ jätkas kuraator.
Ka näituse visuaalne pool tuleneb justnimelt ülalkirjeldatud arvutusest – väljapanek on seatud 80 tünnile. „Kuna CO2 tonnidest on keeruline mõelda, siis me kujutasime tonne tünnidena. Kui ära põletada üks tünn kütust – need tünnid siin on küll 200 liitrised, aga see vaat kütust peaks olema kusagil 370 liitrine – siis tekkib üks tonn CO2,“ selgitas arhitekt.
Kuraatorite püstitatud suureks murekohaks seoses uute nõuetega on ka regionaalpoliitika. „Kui keerata need reglemendid hästi põhja, siis see võib muuta uusehituse püstitamise üldse nii kalliks ja keeruliseks protsessiks, et me ei saagi väljapoole Tartut, Tallinna ja Pärnut ehitada. Uushoone hind muutub niisuguseks, et seda ei olegi võimalik rajada,“ selgitas Tüür võimalikku ohtu.
„Kui sõita Tallinnast Võrru, siis kinnisvara hind kukub kümme korda. Riik peaks hakkama suunama regionaalpoliitikat – tõstma toetuseid seal, kus erasektor ei ehita maju jne,“ arutles Tüür.
Lõpetuseks lisas ta, et praegu keskendutakse energiakokkuhoiule uusehitistes, kuid see on oluline igal tasandil. Näiteks vaadates hoonete ehitusaastaid Eestis, oleks määrava tähtsusega majade aktiivsem soojustamine.
Ühe 350 liitrise kütusevaadi põletamisel tekkib üks tonn CO2.
Üks kuraatoritest, arhitekt Mihkel Tüür (keskel otsevaates) tutvustas külalistele näituse ideed ja värvikamaid fakte, milleni väljapaneku koostamisel jõuti.
Foto: Liisi Kanna
