Rein Marani loodusfilmid

Jupiter.err.ee portaali kaudu saab praegu vaadata 18 Rein Marani loodusfilmi!

Margit Adorf

Selle nädala filmisoovituse jaoks vaatasin esmalt läbi telekava, kuid ega sealt filmide osas seekord mingit erakordset saaki ei olnud. Niisuguses olukorras, kui kinodki kinni, tuleb filminäljasel muidugi pöörduda Interneti poole.

ERR-i filmide portaali on ilmunud alateema „Õpi kodus“. See ei ole mõeldud üksnes koolilastele, vaid pakub huvitavat valikut ka täiskasvanuile. Sellest rubriigist leiate nii loodusfilme, teadus- ja ajalooteemalisi saateid kui kultuuridokumentaale. Ja praegu eraldi alamosana ka Rein Marani loodusfilmid.

Rein Maran on Eesti filmirežissöör, kes sai tuntuks peamiselt oma loodusfilmidega, kuid ta on teinud ka lastefilmi „Laanetaguse suvi“ (1979) ja olnud operaatoriks mängufilmide juures, teinud reklaamfilme, teadusfilme jpm.

Moskva filmikooli lõpetas Maran juba 1972. aastal, kuid operaatorina filmide juures tegutses ta juba varemgi, alates 1967. aastast.

Esimene Marani autorifilm on loodusfilm „Okaslinnus“ (1971), mida ERR valikus pole. Küll aga on olemas näiteks 1976. aastal valminud „Tutkad“.

Mina mäletan Marani loodusfilme oma lapsepõlvest. Eriti mällu sööbinud on nende muusikaline kujundus, mis mind lapsena mõne linateose puhul sedavõrd hirmutas, et ma ei julgenud neid üksi kodus olles vaadata. Tihti näidati tema filme päevasel ajal, kui olin just nimelt üksi kodus.

Marani loodusfilmidele oli tihti loodud spetsiaalselt muusika, näiteks filmis „Tutkad“ on heliloojaks Andres Mustonen, „Nõialooma“ (1981) muusika pärineb Mikk Sarvelt, „Ilmalinnu“ (1989) ja „Toonela linnu“ (1997) ning „Suitsupääsukese“ (1990) heliloojaks on Urmas Sisask, „Tavalisel rästikul“ (1978) Mikk ja Eno Sarv… Muusika on mõtlik, melanhoolne, kohati lausa sünge ja kui sellele lisada veel poeetiline näitlejate poolt pealeloetud tekst, siis ongi üksi kodus oleva lapse jaoks loodud üsna verdtarretav kompott.

Igal juhul on nii minul kui ka võib-olla teistel minuealistel Rein Marani loodusfilmidega seotud mitmeid kõhedaid mälestusi. „Nõialooma“ ei julgenud paljud klassikaaslased esimese hooga lõpuni vaadatagi, see oli ikka korralik õudusfilm juba esimestest kaadritest peale! Aga kui võrrelda, siis vast rästikute kohta käiv film oli isegi õudsem. No lapse aru, eks! Hirmust hoolimata me ikka vaatasime neid filme, kui üksi ei julgenud, siis mitmekesi.

Seda huvitavam on nüüd neid filme kimbuna koos üle vaadata. Lapsepõlvest mäletan veel, et mulle jäi teistest eredamana meelde linateos herilastest (ka see on ERR-i valikus olemas). Tänu sellele filmile hakkasin ma herilastesse küll palju mõistvamalt suhtuma, kuigi ega ma nende lähinaabruses end siiani väga turvaliselt ei tunne.

Filmid on erineva pikkusega, leidub nii 10-minutisi kui pooletunniseid, ajaperioodist 1971–1997. Soovitan soojalt Marani loodusfilmide valiku ära vaadata, isegi kui te neid kunagi siit-sealt jupikaupa näinud olete. Niimoodi komplektina saate palju parema ülevaate ühe režissööri käekirjast ja elutööst, lisaks on need filmid ka sisu poolest harivad ning pakuvad omalaadse muusikalise elamuse.

P.S. Kui te juba Jupiteri kodulehele lähete, siis seal on dokumentaalfilmide rubriigis veel umbes nädal aega nähtav „Mõru armastus“, mille kohta kirjutasin Kuulutajasse PÖFF-i ajal. Kui teil jäi see festivali ajal nägemata, siis nüüd on hea võimalus ära vaadata! Väga hea film.

Pilt on illustratiivne.