Sügisnäitusel „Seitse värvi” segunevad maagiline number ja vikerkaar

sügisnäitus 1

Rakvere Galeriis avati 3. oktoobril järjekordne Virumaa kunstnike sügisnäitus. Kuraatori Riho Hüti sõnul kajastab pealkiri „Seitse värvi” ka praegust poliitilist ja kultuurilist olukorda Rakvere linnas.

Ülle Kask

Rakvere Galerii kuraator, klaasikunstnik Riho Hütt rääkis 21. sügisnäitust kokku pannes, et teema „Seitse värvi” ei ole otseselt numbrimaagiaga seotud. Võib ju arvutada, et 3 korda 7 on 21, aga ei pruugi.

„Mõtlesin näitust korraldades, mis situatsioon meil praegu on,” arutles Hütt. „Minu suhtumine ja võibolla ka galerii oma on selline, et tegelikult me kõik oleme armsad inimesed. Tahaks, et meil valitseks rahu ja üksteisesse mõistev suhtumine.”

„Näitust korraldades oli selline mõte, et kui sulle antakse värvid kätte, oled praktiliselt oma loomingus vaba,” jätkas Hütt. „Kuidas keegi teema lahendas oma surematut kunstiteost või šedöövrit luues, oli tema isiklik mõistmine ja nägemus.”

Küsimuse peale, kas „Seitse värvi” viitab ka Rakveres toimuvale LGBTI filmifestivalile, vastas Hütt, et meie maakonna kunstnikud võisid vabalt valida, kas seda teemat kajastada või mitte. „Festheartiga seost pole, aga me aktsepteerime küll, et kui nii suur üritus linnas toimub, siis seda mõned kunstnikud ka kajastavad. Meil on kõik näitused vabad ja piiranguid ei seata, et peaks joonistama seda või teist.”

(LGBTI filmifestival Festheart toimub eeloleval nädalavahetusel – toim.)

Värvipalett on kirju ja vikerkaar ei domineerigi

„Mind rõõmustab see, et kunstnikud tulevad alati uute töödega,” märkis kuraator ja tõstis esile Margit Kaare maalitud portreed „Olemise piir”, millel pikkade punaste juustega naise uhke peaehe lehvib tuule käes ja tume vari muudab juuste värvi.

Seitsmevärvilist vikerkaart on maalinud Ivo Ridalaan, kes viljeleb naturaalset realismi ja kelle pildid „ Seitse värvi suveõhtul” ja „Suvi oli selline” on lihtsalt väga ilusad ja ehedad. Loodusest maha maalitud piltidele lisavad müstikat kullakarva raamid, meenutades Madalmaade kunstnike täiuslikkuseni viimistletud šedöövreid.

Kuraator ise maalis näitusele taiese, millel on intrigeeriv pealkiri „Veganlõvi”. Hütt rääkis teose sünniloost, et kui ta möödunud aastal Austraalias ringi reisis, käis ta vaatamas mitmetuhande aastaseid aborigeenide poolt kaljusse raiutud jooniseid. Kunstnik mõtles, kuidas küll tollal aborigeen tuli mõttele muudkui toksida ja toksida neid figuure.

„Ja kust ta küll selle aja võttis,” arutles Hütt. „Ta pidi enda elushoidmiseks midagi muud ka tegema, näiteks sööma. Või hoiti teda prii söögi peal? Ta ei saanud ju lihtsalt toksida, sest tihti on need väga suured kontuurid.”

Hütt rääkis, et maalides hakkas see mõte teda kummitama ja ta justkui tundis eelajaloolist inimest, kes tol kaugel ajal ränka tööd tegi ning kalju seinale toksis.

„Need stseenid on väga huvitavad ja ma mõtlesin, et tunnetan veidi seda toksivat inimest. Siis tuli lõvikene minu pildile. Pael, mis lõvil kaelas ripub, katkeb ning sa ei näe, kelle käes see on. Lõvi on nagu koerake, sümbol ja allegooria ning näide sellest, kuidas tänapäeval on rollid muutunud.”

Veganlõvi tähendab kunstniku sõnul ka seda, et võibolla me oleme kogu aeg harjunud, et lõvi on loomade kuningas ja lihasööja. „Aga ehk on ta hoopis vegan.”

Kunstnike mõtteid

Karola Ainsar, kes õpib Tartu Kunstikoolis kujundusgraafikuks, maalis katkiläinud juuksefööni värviliseks, mis nüüd uhkelt juhtmeidpidi galerii seinal ripub. Karola ütles oma taiese kohta järgmist: „Genialistide Klubi seinal ootas vastust küsimus: „Millest tekib kunst?” Keegi pidas õigeks vastata huulepulgase klišeega: „Art never comes from happiness.” Ma vist olingi päris kurb, kui mul föön katki läks ja sellepärast ei raatsinudki seda ära visata.”

Margit Kaare, kellelt on koguni kolm tööd näitusel, rääkis, et enne maalimist on tal teatud aeg otsinguteperiood. „Otsin tunnet, mida ma antud teemaga seoses tunnen. Siis järgneb vaatlusperiood. Minu nõrkuseks on inimesed – mida nende olemus, silmad ja näoilmed jutustavad. Kas need haakuvad sellega, mida ma tunnen? Kui tuleb äratundmishetk, siis joonistan. Konkreetset isikut pole.” Kaare maal „Jõllitav avalikkus” on täis suuri erinevat värvi eri suundadesse vaatavaid silmi. Kunstniku meelest tänapäeval kõik jõllitavad üksteist ja seavad muudkui piire, mis on õige või vale.

Näitus „Seitse värvi” on Rakvere Galeriis avatud 4. novembrini.

Et mõtteid avardada, saatsid galeristid Riho Hütt ja Raivo Riim septembri algul kunstnikele spikri, millele tugineda.

Sügisnäitus „Seitse värvi” 2017.

Miks ainult 7, kui värve on palju enam?

Kuraator Riho Hütt arvab: „Seitsmest piisab, et luua surematu kunstiteos!“

Selle loomiseks võta 7 värvi, pane juurde tugev sisu ja hea vormistus ning lõpuks lisa oma kallid hallid ajurakud. Ja ongi kõik.

Mõned vihjed, kus näed seitset värvi:

vahest on selleks vikerkaar taevas? Võib-olla on nad su värvipliiatsite karbis. Vahel paistab päikesejänku seinal või põrandal 7värvilisena.

Ka Piiblist leiame sümboli, millel on 7 värvi: Jumal saatis vikerkaare pärast veeuputust inimestega leppimise märgiks.

 

Riho Hütt otsib Piret Mildebergi taiesele „Mis värvi on armastus?” galeriis sobivat kohta. Foto: Ülle Kask

 

Share This: