1671: Thomas Blood tundis nõrkust Briti kroonijuveelide vastu
Täna 354 aastat tagasi, 9. mail 1671. aastal püüdis iiri päritolu sõjaväelane Thomas Blood varastada Londoni Towerist kroonijuveele, kuid jäi valvuritele vahele ja vahistati. Huvitaval kombel andis kuningas Charles II jultunud varganäole armu.
Allan Espenberg
Iirimaal 1618. aastal sündinud Thomas Blood tõusis esmakordselt esile Inglise kodusõja ajal, kui reetis rojalistid ja liitus Oliver Cromwelliga. Selle reetmisega sai ta kinnisvaraomanikuks Iirimaal. Kuid pärast Charles II troonile tõusmist kaotas Blood kõik oma maad. Edaspidi sai ladusa jutuga iirlasest vandenõulane, klatšija ja erakordne intrigant.
Ta osales arvukates vabariiklikes afäärides, mille eesmärgiks oli tappa kuningas. Aastal 1670 tegi ta hulljulge katse tappa oma vihavaenlane, Ormondi hertsog, endine Iirimaa lordleitnant James Butler. Blood nimetas end koloneliks, kuigi ta ei saanud kunagi seda sõjaväelist auastet. Üsna pea pandi tema pea eest välja 1000 naela, mis sundis teda varjuma valenimede taha.
Kuidas varastada väärisasju
Vaatamata suurtele riskidele ilmus Blood 1671. aastal uuesti välja ja hakkas kavandama kroonijuveelide suurvargust. Algsed Briti kroonijuveelid sulatati ja müüdi 1649. aastal, Cromwelli valitsusajal. Kuid monarhia taastamise järel Charles II asendas need. Nende hulka kuulus teemantide ja muude vääriskividega kaunistatud kroon, kuldne kera ja sädelev kuldne skepter. Aardeid pandi Londoni Toweri keldris valvama 77aastane endine sõdur Talbot Edwards. Lisaks palgale lubati tal ehteid väikese tasu eest soovijatele näidata.
„Kolonel“ Bloodi kavandatud varguse plaan oli pikaajaline. 1671. aasta kevadel maskeeris ta end anglikaani vaimulikuks ja palkas näitlejanna tema abikaasat mängima. Petturid läksid Londoni Towerisse, kohtusid Talbot Edwardsiga ja said loa kuninglikke ehteid vaadata. Väärisasju hoiti metallvõre taga ruumis, mida kaitses tugevdatud uks. Ühel hetkel teeskles Bloodi „abikaasa“ äkkhaigust, ajendades Edwardsit teda oma teise korruse tuppa kutsuma. Blood tänas meest lahkuse eest ja naasis mõni päev hiljem kingitusega Edwardsi naisele.
Järgmistel nädalatel lõi Blood nutika pettusevõrgu. Ta säilitas sõpruse Edwardsi ja tema naisega ning temast sai nende kodus sage külaline. Üsna pea võitis ta paari usalduse ja hakkas väitma, et tema vennapoeg sobiks hästi kaasaks Edwardsi vallalisele tütrele. Rõõmustanud Edwards nõustus, et Blood toob noormehe temaga kohtuma.
9. mail 1671 kell 7 hommikul saabus Blood Londoni Towerisse koos nelja kaaslasega: oma poja Thomasega, kes kehastas sobivat kosilast, samuti Robert Perrot’, Richard Halliwelli ja William Smithiga. Kõik mehed olid relvastatud pistodade ja püstolitega. Endiselt preestrirõivastes olnud Bloodil oli üleriiete alla peidetud puuvasar.
Sellal kui Smith jäi värava lähedale ootama, sisenesid teised kindlusesse ja kohtusid pahaaimamatu Edwardsiga. Pärast meelituste vahetamist nõudis Blood, et tema kaaslastele näidataks ehteid. Edwards viis nad rõõmsalt alla kambrisse. Kuid kui ta avas ukse, topiti tal suu kinni ja pähe tõmmati kott. Kui 77aastane mees hakkas vastu, haaras Blood haamri ja lõi vanamehele jõhkralt pähe.
Pärast seda rebisid vargad ära aaret kaitsnud võre ja hakkasid juveele lõhkuma, et neid oleks lihtsam ära viia. Blood kasutas krooni lapikustamiseks haamrit, samal ajal kui tema poeg saagis valitsuskepi pooleks. Perrot aga toppis kuldkera lihtsalt põlvpükstesse. Sel hetkel jooksis Halliwell, kes pidi ohtude eest hoiatama, ruumi jahmatava uudisega: Edwardsi sõdurist poeg oli ootamatult koju naasnud ja otsib oma isa. Vargad olid sunnitud saagi võtma ja põgenema. Niipea, kui röövlid lahkusid, eemaldas Talbot suutropi ja tõstis häiret.
Kuidas karistusest pääseda
Edwardsi poeg Wythe ja Rootsi päritolu sõjaväeinsener Martin Beckman tormasid värava poole jooksnud kurikaeltele järele. Röövlid tõmbasid välja püstolid ja avasid jälitajate pihta tule. Blood suutis hobuseni joosta, kuid Beckman jõudis talle järele enne, kui ta jõudis hobusele hüpata. Mõni minut hiljem saadi kätte ka teised kurjategijad ja neilt võeti rikutud aarded ära. „Kolonel“ tassiti Towerisse, kust ta püüdis põgeneda, mistõttu pandi ta ahelatesse.
Blood suhtus vahistamisse talle iseloomuliku praalimisega. Ta teatas, et vastutab oma teoga ainult kuningas Charlesi ees. Üllataval kombel nõustus kuningas audientsiga, millele järgnes üks ajaloo ebatavalisemaid ülekuulamisi. Mida tegelikult räägiti, on vähe teada, kuid väidetavalt tunnistas Blood oma kuriteod üles. Ta väitis, et kardab Tema Majesteeti. Küsimusele, mida ta teeks, kui kuningas kingiks talle vabaduse, vastas Blood, et ta püüaks selle au välja teenida.
Bloodi kuritegu oli piisavalt tõsine, et mees üles puua. Kuid selle asemel andis Charles II talle armu ja kinkis lisaks veel mõisa Iirimaal, mis tõi aastas sisse 500 naelsterlingit. Varem arvati, et kuningat olid lõbustanud Bloodi sarm, jultumus ja seiklused, kuid tegelikult oli kõik palju keerulisem. Ajaloolased kahtlustavad, et Blood töötas salaagendina Buckinghami hertsogi juures, kes oli üks oma aja juhtivaid intrigante. Mistõttu on täiesti võimalik, et Blood pääses karistusest tänu sellele. Mõned teadlased viitavad aga võimalusele, et vaesunud Charles II mängis petturiga kokku ja kavatses osa saagist oma tasku pista ning riigiraha eest uued kroonijuveelid osta.
Ükskõik, millised olid kuninga tõelised motiivid Bloodile armu andmisel, mõistis ta kahtlemata, et „kolonel“ võib talle kasulik olla. Olles saavutanud kuninga soosingu, veetis Blood oma järgmised aastad Inglismaa kurikuulsaima huligaanina. Ta töötas informaatori ja spioonina, aga ei suutnud vabaneda kalduvusest kuritegude vastu, kuid tegeles pigem õukonnaintriigidega. Kui ta 1680. aastal haigena ja suurtes võlgades suri, oli tema silmakirjalik maine hästi teada. Võimud käskisid isegi tema surnukeha välja kaevata, veendumaks, et Blood ei teeselnud omaenda surma.
Thomas Bloodi kelmused ei teinud teda mitte ainult kurikuulsaks, vaid vormisid temast ka rahvakangelase, seiklusromaanide tõelise tegelase. Arvatavasti sai kirjanik Rafael Sabatini just temast inspiratsiooni romaani „Kapten Bloodi odüsseia“ kirjutamiseks.
