Libahundi film seljatab keskaegse kostüümidraama
Kui mõni nädal on selline, et saab vaevata võtta ühe kindla linateose, mida esile tõsta, siis sel nädalal oli tõsisem heitlus kahe filmi vahel. Nendeks on õudusfilm „Soe surm“ ja vägivalladraama „Ülestõus“.
Margit Adorf
Mainin ära kolmandagi filmi, selleks on pehme komöödia „Kutse“, mis on nn masstoode ehk aluseks on üks karkass, mida adapteeritakse igas riigis natukese aja tagant oma söödavaks variandiks. Vaadake parem originaali, see on hispaania film „Sentimental“ (2020). Ja kui te seda ei taha, siis oodake ära sama filmi eestikeelne versioon, mis kannab pealkirja „Ettepanek“ (režissöör Arun Tamm) ja jõuab meie kinodesse 2027. aasta jaanuaris.
Ootamatu tõrge
Niisiis, masstoodangu heitsin kõrvale ja asusin „Ülestõusu“ kallale. Selgus aga, et ma ei suutnud seda kauem vaadata kui 15 minutit, sest mul läks süda pahaks! Mitte otseselt selle tõttu, et ekraanil oli võikaid asju, noorte tütarlaste sabaaluse katsumist ja meeste omavahelist kähmlust, vaid et see film on tervenisti üles võetud käsikaameraga ehk pilt on väga kõikuv.
Kui teil on kalduvus merehaigusele nagu mul, siis jätke parem see film vahele. Või kui kangesti soovite, siis neelake enne iiveldustablett sisse ja võtke kinno oksekott kaasa. Kogu aeg nonstop ei kõigu (sain filmi vaadata kodus ja kerisin sündmused lõpuni läbi), aga väga palju on selliseid stseene, et viibid nagu tormisel merel. See stiil on filmi operaatori Paul Greengrassi signatuurkäekiri ja peaks vaatajale andma mulje nagu ta oleks ise sündmuste keskel. Minu jaoks oli seda konkreetses filmis liiga palju. Käsikaameraga filmitakse ju ka ohtralt dokfilme ja seda saab teha ka sujuvamalt. Greengrass on minu hinnangul liiga palju pilti võbistanud.
Muu visuaal oli ka häirivalt kulunud-pruun, mis on ajalooliste kostüümidraamade nüüdisaja närvesööv trend. Iga kord tahaks filmitegijaile öelda, et kuulge, keskajal olid värvid vähemasti looduses sama kirkad kui meil praegu ja ei olnud see midagi nii, et kõik on ühtlaselt mudakarva. Tegevusliinis on palju karjumist ja vägivalda, pole minu tassike teed.
Hea üllatus
„Soe surm“ on aga film, mida soovitan palavalt ja täiesti siiralt kinno vaatama minna. Muidugi neil, kes on õudusfilmi sõbrad, aga ka neil, kes tavaliselt eelistavad põhjamaiseid krimifilme. Pealkiri on eesti keelde väga halvasti tõlgitud ja ei oma filmi sisuga mingit seost. Kui tõlkija on silmas pidanud mõtet „hundi (susi, soe) surm“, siis ükski susi seal ei sure ja ma ei seostaks müütilist elukat sooja elusa soega. Ingliskeelne pealkiri on „The Cycle“ehk maakeeli võiks olla „Faas“ või näiteks „(K)ulg“.
The Cycle ehk mingi asja kordumine tähistab filmis aega täiskuust täiskuuni, sest tegemist on libahundi looga. Filmi režissööriks ja üheks stsenaristiks on USA filmimees Jordan Downey, kes on varem teinud mitmeid päris hästi vastu võetud filme just õuduse žanris. Tegemist ei ole tavalise Hollywoodi suurtootjate filmiga, vaid see on väiksema sõltumatu filmikompanii toodang. Indie-õudukad ei ole sageli kuigivõrd head, ka filmi plakat ei ole just kutsuv ja sealt need eelarvamused, et äkki on jube halb, kerkivadki. Õnneks ma andsin filmile võimaluse ja ei pidanud pettuma.
Seal on nagu kaks filmi ühes, esimene pool on rohkem aeglaselt kulgev skandinaavialik krimilugu ja teises pooles läheb korralikuks koletisefilmiks üle, aga jääb siiski huvitavaks ja hästi kaasaelatavaks. Liiga palju ei tohiks hirmutada ja mulle meeldis väga ka filmi lõppviimistlus, kus veel tiitrite pealgi saab ära kuulata taustaloo, kuidas peategelasest libahunt sai. Film on terviklik teos ja lõpp ei jää lollisti õhku rippuma.
Peaosa, laibauurijat Megi mängiv Deborah Ann Woll on igati professionaalne ja kogu näitlejate ansambel on heal tasemel. Visuaal on sügiseselt hämar, palju on uduseid kaadreid, mis loovad just praeguse novembrikuu alguse jaoks mõnusa atmosfääri.
Helitausta tõstan samuti esile, väga hea, et pole kogu aeg tavapärane viiulikääks (seda paari koha peal on), vaid pinevamate kohtade peal on kasutatud puhtalt trummi (kiire südamepõks). Kiidan ka stseeni, kus peategelane näeb hetke oma lapsepõlvest, nüüdseks surnud isaga, – ta ei hakka kiljuma, vaid saab korraliku paanikahoo, vaikse, ägisemapaneva, hingematva. Hea lahendus!
Sisu ma ümber jutustada ei taha, seda on juba liigagi palju avatud kino kodulehel. Ütlen lõpetuseks, et filmi muudab huvitavaks see, et libahunti püütakse mõista. Kuigi temast püütakse ka vabaneda ja sellest ei tehta mingit sümpaatset loomakest, siis teine peategelane, surnu Peter Stump (David Myers Gregory) on püüdnud kogu elu looma endas taltsutada ja leida moodust sellest vabanemiseks, paraku tulutult. Fookus on sellel, et me näeme inimese piinu, kelle sisse on libahunt pugenud. See pole mingi tüüpiline noortefilm, kus ihhihhii-ahhahhaa jooksevad ringi vampiirid ja sõbralikud libahundid. See on korralik tummine kraam, huvitava ülesehitusega kaasahaarav film algusest lõpuni. Ma ütleks, et kvaliteetmeelelahutus. Ärge eelarvamuste tõttu seda vahele jätke.
