Absurdikomejant seakatku ümber

Filmi „Seatapp“ stsenaariumi autoriks ja režissööriks on Ove Musting, kelle puhul mina isiklikult oleksin oodanud mõnevõrra paremat tulemust kui see, mida kinos nüüd näha saab. Eelkõige on nõrgaks kohaks filmi stsenaarium, lavastuslik pool on tugevam.

Margit Adorf

Jõulude eel tuleb Veterinaarametisse teade, et ühes Eesti külakeses on seakatku kahtlus. Juhataja (Andres Puustusmaa) saadab alluva ametniku, kes külarahvale on meelde jäänud kui Mardi poeg (Taavi Teplenkov) olukorda hindama.

Mardi poeg on maaelust võõrdunud, loomad ja põllumajandus talle üldse ei meeldi ja tegelikult on tal olnud plaanis jõulud Sri Lankal veeta. Veterinaarametis on ta lihtsalt kedagi asendamas, sest pühade ajal on parem palk. Seakatkust ei tea ta õieti midagi, küll aga on tal absurdne plaan, et kõik küla kari- ja koduloomad tuleb maha nottida ja sellega saavad maainimesed õnnelikuks, sest ei ole vaja enam pudulojuseid orjata.

Jabur lugu

Esimesena maandub ametnik Antsu (Egon Nuter) ja Minna (Külliki Saldre) tallu. Ametnik on tee peal näinud teisest autost maha pudenenud rebase kangekskülmunud laipa ja selle pealt teinud järelduse, et see on kohe kindlasti seakatk. Seakatk, muide, on selline taud, millesse rebased ei sure. Sellesse surevad vaid sead, sestap ka niisugune nimi – seakatk. Ametnik aga käib veendunult ühe õue pealt teise peale ja kuulutab, et maha tuleb tappa kõik koduloomad, sh kassid, koerad, lambad, hobused jne.

Ükski külaelanik ega ka mitte Moldova päritolu veterinaar Bratoslav (Aleksandr Bražnik) ei küsi näha analüüsi tõendeid ega sea kahtluse alla sedagi, et teise ilma tuleks saata näiteks koer või lammas. Nagu vagurad tallekesed hakkavad inimesed otsima võimalusi, kuidas oma sead maha lüüa, sest kuskilt saabus Mardi poeg ametnik ja hakkas seda nõudma. Lõpuks jäävad küla loomad siiski massimõrvast puutumata, kuid jantimist on enne seda palju.

Okei, ma saan aru, et autor soovib rõhutada seda, et ametnik ajab oma joru, millel pole reaalsusega midagi pistmist ja eks selliseid juuksekarva lõhkiajajaid ja innukaid ametnikke on ju ennegi nähtud. Kuid vähemalt talurahvas-loomapidajad võiksid filmis ikkagi veidi taibukamad olla ja keegigi sellest kambast võiks päriselt teada seda, misasi on seakatk, kuidas see levib ja kuidas seda ohjatakse.

Ametniku karakteri puhul võinuks vinti veelgi üle keerata ja näidata ära ka selle, miks ta nii hullult loomi ja loomapidamist vihkab, talle oleks võinud anda mingi arusaadavama tausta. Praegu jäi isegi narr ametnik liiga lamedaks välja joonistamata varjuks.

Konflikti püütakse maalida ka Minna perekonnas, kust on sirgunud kaks poega, kelle puhul on aru saada, et ema vanemast pojast Valdekust (Andres Mähar) eriti ei hooli, kuid noorema üle on uhke. Samas selgub ka, et isal on olnud vastupidised eelistused ja ta on suurema osa oma maadest ja metsast jätnud pärandusena vanemale pojale. Nooremal vennal Agol (Hendrik Toompere jr) aga on selle pärast okas hinges ja nii ei ole vennad omavahel suhelnud juba 15 aastat. Ants ei ole nende bioloogiline isa, päris isa on surnud.

Perekonna lugu on juba elulisemalt ja detailsemalt välja joonistatud ja hea on näha, et kogemata jõulu ajal sama katuse alla sattunud vendade vahel siiski jää vaikselt ka sulab, veri on paksem kui vesi ja raske olukord paneb lõpuks ühiselt tegutsema.

Külarahva seas on erinevaid kõrvaltegelasi, kelle taustast midagi väga teada ei saagi, ka moldovalane, kes lõpuks leiab kohaliku üksikema suunas südames tärkava sädeme, jääb ikkagi väga pinnapealseks. Miks ta seal kolkakülas üldse on, kuidas ta sinna sattus, mis teda ootab Moldovas või miks ta ikka ja jälle Eestisse tagasi tuli seni – arusaamatu, lahti seletamata.

Omadele anname andeks

Situatsioonikoomikat filmis veidi on, aga kahjuks ei ole tegemist mingi vana kooli stiilis hoogsa maaeluhuumori filmiga nagu näiteks „Mehed ei nuta“ või „Siin me oleme“. Paha ametnik ei arene ka kuskile positiivses suunas, kuigi komöödiažanrile omaselt võiks ju arvata, et just tema tegelaskuju teeb läbi kõige suurema kannapöörde.

Kogu sellest vinguviiuli jutust hoolimata ma siiski ütlen, et film viimane kõnts siiski ei ole, kõlbab vaadata küll, ainult et ärge kinno minnes ootusi väga kõrgele ajage. Korralik eesti keskmine saavutus, on häid stseene ja häid rolliesitusi, tervikuna mõnevõrra logiseb, aga omadele anname andeks.

Pressilinastusel kaks naist naersid päris valju häälega, nii et kindlasti on neidki, kellele film väga meeldib. Mustingule soovitan tulevikus kellegi siiski stsenaariumi kirjutamise poole peale appi võtta, sest komöödia võiks siiski olla palju hoogsam ja lennukam.